Minu Portugali majale lähim vaatamisväärsus on Vista Alegre (VA) portselanivabrik. Ines oli hea laps 🙂 ja tõlkis  VA kodulehelt vabriku ajaloo eesti keelde. Olen varem juba mainiud, et samas vabrikus valmivad ka brändi “Arro Keraamika” kaunid lauanõud.

1824. aastal asutatud Vista Alegre portselanivabrik oli esimene tööstuslikult portselani tootev asutus Portugalis. Ettevõtte loomise ja  edu taga oli mees nimega José Ferreira Pinto Basto oma visaduse ja sihikindlusega. Väljapaistva ühiskonnaliikme, maaomaniku ning ettevõtliku kaupmehena lõi ta 19. sajandi liberaalsetele ideedele toetudes Portugali esimese vaba ettevõtluse näite.

1812 omandas José Ferreira Pinto Basto Ilhavo linna lähedal asuva Ermida farmi ning aastal 1816 ostis linnaoksjonilt ka Vista Alegre kabeli koos juurdekuuluvate maadega. Sellele alale rajatigi hilisem Vista Alegre portselanivabrik.

1824. aastal esitas vabrikuomanik kuningas João VI-le palvekirja sooviga nimetatud maadele “ehitada suur savinõude, portselani, klaasi ja keemilise töötlemise vabrik, milles tema pojad oleksid kõik võrdsetel alustel osanikud ning mille nimeks saaks Vista-Alegre da Ermida”. Luba saadigi 1824 ning juba viis aastat hiljem teeniti kunstilise taseme ja tööstusliku edu eest ka tiitel “Kuninglik vabrik”.

Alguses toodeti vabrikus klaasi ning voolukivikeraamikat, kuna portselani  valmistamise kunst oli veel tundmata. Toodeti graveeringute ja reljeeefidega kaunistatud kõrgekvaliteedilisi klaasesemeid, samuti peenelt graveeritud medaljone. 1880 klaasitootmine siiski lõpetati, et keskenduda ainult portselanile.

Et ületada portselanitootmisega kaasnevaid raskusi, suundus asutaja poeg Augusto Ferreira Pinto Basto Prantsusmaale. Sèvre’i portselanivabrikus õppis ta tundma portselani valmistamist ning omandas teadmisi, mis mängisid olulist rolli suure tööstusliku savimineraali kaoliniidimaardla avastamisel Ílhavost põhja pool aastal 1832.

Järjepidev portselanitootmine perioodil 1832-1840 tõi kaasa portselani- ja klaasitootmise kvaliteedi märkimisväärse tõusu, lõigati kasu ka tehnoloogilisest progressist. Lisaks palgati meistrimehi  välismaalt, kelle keraamikaalaste kogemuste abiga koolitati ka kohalikest töötajatest portselanivalmistamise spetsialistid.

1851. aastal osales Vista Alegre Londoni Maailmanäitusel; 1867. aasta Pariisi Maailmanäitusel pälviti juba ka rahvusvahelist tunnustust. 1852. aastal külastas Vista Alegret Portugali kuningas Fernando II, peale mida portselanivabrik kuningakojale ka serviisi valmistas.

Järgnevaid aastaid iseloomustas suur tööstuslik areng. Stiilid muutusid lihtsamaks, omandades lüürilisi ja romantilisi jooni ning kasutusele võeti uusi mehaanilisi kaunistamistehnikaid. Paraku tähendas sajandivahetus Vista Alegrele majanduslikku nõrgenemist. Kogu riigis valitsev sotsiaalne kriis ning poliitiline ebastabiilsus põhjustasid firmale keerulise olukorra, mida halvendasid veelgi halb juhtimine ning kindlate kunstiliste suundumuste puudumine. Need raskused kimbutasid Vista Alegret 20. sajandi alguseni.

Taastumisperiood algas tehase jaoks 1924. aastal, kui asedirektoriks sai João Theodoro Ferreira Pinto Basto. Areneti nii tööstuslikult, äriliselt kui kunstiliselt. Moodsad kunstivoolud nagu juugend ja funktsionalism tõid välja Vista Alegre võime kohanduda ühiskonnas valitsevate sotsiaalsete ja esteetiliste suundumustega.

Tööstuslik ümberstruktureerimine võimaldas tõsta vabriku kasumlikkust, rahuldada kasvavat turunõudlust ning toime tulla turu globaliseerumisega. Teisalt võimaldas vabriku meistrite oskusteabele ning pikale kogemusele tuginev äärmiselt spetsialiseeritud tootmisprotsess säilitada positsiooni Euroopa juhtivate vabrikute hulgas.

1947-1968 suurenes eksport, paigaldati uus sisseseade, pöörati rohkem tähelepanu spetsialistide õpetamisele ning koostöö teiste Euroopa ettevõtetega viisid märkimisväärse tehnilise arenguni, mis võimaldas Vista Alegrel laieneda uutele turgudele.

Hakati valmistama rohkem eksklusiivtooteid, mille heaks näiteks on kuninganna Elizabeth II-le valmistatud serviis. Üha tihedamalt hakati koostööd tegema ka kaasaegsete kunstnikega. 1964. aastal avatud Vista Alegre muuseumis on suurepärane kollektsioon esemetest, mis annavad hea ülevaate vabriku pikast ja rikkast ajaloost.

1985. a avati Vista Alegre Kunsti- ja Arenduskeskus (Centro de Arte e Desenvolvimento da Empresa – CADE) edendamaks nii uute toode ja kaunistamisvõtete loomist kui maali- ja skulptuuriõpet. 1985. loodi ka Kollektsionääride Klubi, mille liikmete arv on piiratud 2500ga. 1980. aastate lõpul eksponeeriti Vista Alegre toodangut ka rahvusvahelistel näitustel (nt New York Metropolitan Museum of Art’is), mis on brändile andnud juurde rahvusvahelist tuntust.
1986. aastal liideti Vista Alegre Cerexport keraamikagruppi. 2001. Aastal ühineti Atlantis Groupiga, mis tõi ettevõttesse tagasi klaasi- ja kristallitootmise ning mille tulemusena moodustus Portugali suurim ning maailmas kuuendaks suurim lauanõusid tootev ettevõte – Vista Alegre Group. 2009. aastal omandas nende aktsiaenamuse Visabeira Group.

Tänapäeval ei ole Vista Alegre lihtsalt tootmisettevõte. Nii nende poolt edasi kantavad sotsiaalne ja kultuuriline pärand kui ka nendele kuuluvad kõrge kultuurilise väärtusega hooned on osa Portugali identiteedist.

Koduleht, kus saab imetleda nende võrratuid lauanõusid siin