Ma olen üsna palju kirjutanud Portugalist-mida siin vaadata ja kuhu minna, aga oma kodulinnast Ilhavost polegi suurt miskit kirjutanud. Ma ei tea kas oskangi juba seda linna lahti mõtestada või vajaksin veel aega, et sõnastada mis tunded mind valdavad seal jalutades ja miks jalad mind iseenesest viivad ikka samadele radadele.

Eile, 25.veebruaril, oli meil erakordelt soe ja päikesepaisteline pühapäev. Ma jalutasin järjekordselt läbi Ilhavo, tegin mõned pildid ja püüan rääkida läbi piltide Ilhavo lugu.

ILHAVO- häälda rõhk esimesel silbil ja l kõrval h hääldatakse j-ks ehk siis⌊il-javu⌋

Kõigepealt kaart, et kus ta täpselt asub.  Suurel Portugali kaardil siis see punane täpp veidi kõrgemal kui keskosas, ookeani ääres.

Nüüd aga ümbruskonna täpsem kaart kust näha, et Ilhavo ümber asub palju vett. Tänu asukohale on siin läbi ajaloo olnud tublid meremehed ja siinne liiv ja savi on erakordselt kvaliteetne, et toota maailmaklassi portselani ja kristalli. Ookean asub umbes 10 km kaugusel täpsustuseks, et kaardil vahemaid oskaks hinnata.

See jõeke ehk ria, mis minu kodust umbes 300 meetri kaugusel asub, on ühendatud ookeaniga ja see tähendab, et ka selles veenires on tõusud ja mõõnad. Mõõna ajal käiakse jõepõhjas hankimas igasugu karbilist söödavat.

Linn sai linnaõigused aastal 1296 kuningas Diniz’ilt keda kutsutakse ka Luuletaja-Kuningaks (Rei Poeta). Ilhavo naised on ajaloos tuntud kui kaunitarid- selles arvatakse “süüdi olevat” foiniikialased, kes kunagi selle ala asustasid. Kuid huvitavam lugu ajaloost on vast müüt(kuigi räägitakse, et see on tõestisündinud lugu), et ühe pühapäevase missa ajal, varastati kõikide kirikus viibinute silme all ära kiriku tähtsaim relikt- õlilamp(aveirolaste poolt).  Seega on linna hüüdnimeks saanud Lambilinn( a cidade da lâmpada) ja tavaline nali on kui aveirolane ja ilhavolane kokku saavad, siis viimane käsib aveirolasel lamp tagasi tuua.

Linna vanimad säilinud ehitised on kabelid ja kirikud- enamus neist 17 sajandist ja vanim on Santo António nimeline kabel aastast 1671, mis eelmise sajandi 70ndatel restaureeriti, mis ei asu just päris Ilhavos, vaid Coutado nimelises külakeses, mis on kohe Ilhavo kõrval.

Ilhavo kesklinnas kõrguv kirik- Igreja Matriz on 18 sajandi lõpu ehitis. Ma ei oska kirikut hinnata, kuid kirikuplatsi ümbruses on küll palju toredaid art nouveau stiilis maju ja kirikust vaikset rada mööda  saab kohe surnuaiale ning matuse rongkäike kus kirst kantakse kirikust otse surnuaeda, olen mitu korda juhtunud nägema. Ilhavo kesklinna kirik arhitektuuripärandi nimekirja ei kuulu, küll aga kuulub sinna minu linnaosa Vista Alegre kirik (Capela da Nossa Senhora da Penha). 17 sajandi kabelile on Vista Alegre portselanivabriku asutaja José Ferreira Pinto Basto laskunud juurde ehitada kaunid tornid ja sellisel kujul kirik mida me tänasel päeval näeme, valmis aastal 1910.

Vista Alegre on väga ilus, kogu see linnak on “vau” kui süveneda ajalukku- tuli 19 sajandi keskpaiku mees Lissabonist, tegi siia portselani-ja kristallivabriku, kuid lisaks lõi töötajatele terve oma linna koos infra- ja sotsiaalse te võrgustikega.  Väiksest kabelist lasi kiriku ehitada. Töötajatele ehitati elumajad, teater, lastehoid, kool. Hiljem ka tekkis oma spordiklubi, vabatahtlik tuletõrjeühing, puhkpilliorkester. Kogu Vista Alegre ajalugu on muuseumis kenasti eksponeeritud lisaks kaunile toodangule( mida saab siinsest 3st! poest osta). Vista Alegre “valge- kollane-roheline” hooned punaste katustega  on enamus restaureeritud ja rõômustavad silma. Paljudes tööliste majades elatakse siiamaani.

Vista Alegre lugu saab eesti keele tõlgitult lugeda siit  

Mina ise elan ka just Vista Alegre linnajaos, nagu mainisin ja mulle meeldib jalutada  portselanivabrikust algavast Estrada das Oliveiras ehk siis oliivipuude teed mööda läbides porta ehk linna ukse ning läbi surnuaia ja kirikuplatsi kesklinna “Grutasse” sööma.

Meie linnas on üsna palju vaatamisväärsusi, kuid nagu lõunamaa linnale omane- siin on ilu ja äärmine inetus kõrvuti. Kuna lõunamaa inimesed ei ela nagu eestlased haja-asustatult, ongi kaunis villa kõrvuti mõne 80ndate aastate jubeda korterelamuga. Kui Ilhavos osata väikseid tänavaid mööda kulgeda ehk nagu ma mainisin- jalutada Vista Alegrest alguse saavat tänavat mööda kesklinna, siis on tegemist võluva linnakesega. Minu jaoks on kriminaalselt kole linna 80-tatel loodud uus keskväljak ja 25.aprilli nimeline avenüü, mille äärde on ehitatud kolemajad, mille hulka kuulub ka Camera Municipal Ilhavo ehk linnavalitsus.

Meie linnale on ajaloos rikkuse ja omapära andnud 2 asja- esiteks just seesama portselanivabrik, kuid teiseks on Ilhavo ka tursapealinn- siit linnast on pärit Portugali kuulsusrikkad tursalaevade kaptenid, kes käisid põhjameredel turska püüdmas. Ning see mälestus on kokku pandud meie meremuuseumis kus asub ka turskade akvaarium ning räägitakse läbi eksponaatide meremeeste raskest elust.

Kuid needsamad tursalaevakaptenid tõid ka rikkust ja portselanivabrik tõi meie külla Euroopa moodsaid kunstituuli ning  rikkus ja kunst on saanud meie linnas kokku “Belle Epoque’i” aegsetes majades, millede kaunistustes leiab õieelemente, linde ja stiliseeritud putukaid, naiselikke laineliste juustega jooni, mis omavahel põimuvad looduslike elementidega ja otsivad täiuslikku vormi ning on näha ka idamaised mõjutusi. Need kõik  on Art Nouveau stiilile omased elemendid. Selliseid detaile võib leida paljudel hoonetel, mis on hajutatud kogu Ílhavo peale laiali.

Mulle meeldib avastada  neid arte novo(juugend) detaile keraamilistelt plaatidelt, sepistatud raudväravatelt, värvilistest klaasvitraazidelt või siis treppidelt ja purkkaevudelt. Kuid see kõik on, nagu ma mainisin, hajutatud linna peale laiali. Ja kuna linn just väga väike pole (39tuhat elanikku koos Ilhavo alla kuuluvate linnade Gafanha ja kahe rannikul asuva suvituslinnaga Barra ja Costa Nova), siis ega ma kõike veel avastanud pole.

Teeme fotorännaku:

Alustades jalutuskäiku ria äärest läbi Vista Alegre ajaloolise linnaku jõuame läbi “Ilhavo ukse” tüüpilistele kitsastele lõunamaistele tänavatele kus majad tihedalt üksteisega kõrvuti.

Ja mööda selliseid tänavaid jõuabki surnuaiani:

ja surnuaiast kirikuni ja kirikuplatsile

Vasakul nurgas bordoopunane maja ongi teekonnal esimene täiuslik juugendstiilis maja- Vila Paradela.

Samal tänaval leiame järgmise kauni “arte novo” maja- Vila Maia, kuna mul endal sellest pilti pole tehtud, siis leidsin pildi Ilhavo linnavalitsuse lehelt:

Tuleme vahepeal peatänavale:

Ning jõuame tänapäevasele keskväljakule, mis minu arvates on katastroofiliselt kole:

Keskväljakult tuleks liikuda suunaga Aveiro poole- sellelt teelt leiame  tõelisi pärleid, esmalt lähme mööda vanast kinomajast, mille nimi oli Texas ja mul on jube kahju, et maja pole rakendust leidnud ning seejärel jällegi üks tursalaevakapteni villa:

Seejärel Vila Africana, mis on ainsa elumajana kantud meie regiooni arhitektuuripärandi nimekirja ja see on vau!

Detail majast:

Veel mõnikõmmend meetrit edasi ja vastu tuleb vastu Casa dos Cestos. Selle maja puhul on täpne ehitusaasta ja arhitekt teadmata, kuid kuna majal on palju art nouveau stiili omadusi, siis arvatakse et see peab ajaliselt kokku langema teiste siin piirkonnas ehitatud seda tüüpi majadega ehk siis 20 sajandi algus.

 

Seejärel tuleks  tagasi linnakeskuse poole keerata ning külastada meremuuseumit, sealt suunduda juba täiesti linna äärealale kuhu jäävad kaks paleed. Üks neist on Solar dos Maias- kaunis Maias’ite perekonna elamu 18 sajandist ning teine eriti elegantne hoone17 sajandist- Solar do Visconde de Almeidinha kus tänasel päeval ühes tiivas tegutseb linna raamatukogu. Restaureerimise käigus on kunagine paruness Almeidinhale kuulunud palee ühendutud kõrval asetsenud väikese kabeliga. Majas on elanud peale parunesse palju noobleid ja tähtsaid kohalikke ajaloolisi kuulsuseid.

 

 

Jalutame tagasi linna keskväljakule ja hakkame liikuma Tigu külalistemaja suunas. Vanal N119 nimelisel maanteel, mille ääres ka Tigu asub, on veel mõned juugendstiili pärlid:

Ilhavo linnavalitsuse lehelt leiab kaardi kus need villad kõik asuvad ja1,1 km pikkusel teekonnal saab tähtsaimate arte nova majadega tutvuda.

Järgmises peatükis jätkan loodusmatkadega ümbruskonnas…