Bellota, bolota, tammetõru…must siga

20. sajand oli valus sajand nii Ibeeria sigadele kui ka tammemetsadele.  Hispaaniai riik läks üle tööstuslikule lihatootmisele ja raius oma “dehesad” maha, et teha ruumi loomasöödaks vajalikele viljapõldudele. 1960ndatel saadi lisaks Aafrika seakatk, mis sigade populatsiooni drastiliselt vähendas.
Aastaks 1980 oli seapopulatsioon nii palju kahanenud, et võimud algatasid päästeoperatsiooni ning ka UNESCO sekkus, sest Extremaduras oldi ebaseadusliku raiega hävitatud pea kõik tammikud.

1990. aastatel eraldas EL rahastuse tammemetsade taasistutamiseks Badajozi provintsi ning 2002. aastal lõid UNESCO ja Hispaania ametivõimud Sierra de Aracena biosfääri kaitseala, tagades ” seakarjatamise aladele” kaitsealase staatuse.

Portugal on oma tammikud säilitanud vaid seetõttu, et oli võrreldes Hispaaniaga väga mahajäänud riik*

Read Article →

Käristatud apelsinipardi parmentier M. Troisgras moodi.

18 sajandil lõpupoole ja 19 sajandi alguses kandsid Prantsusmaal kõik kartulit sisaldavad toidud parmentieri nime ning see nimi pandi Louis XVI aegse Põllumajanduse seltsi liikme, farmaatsiakolledži ja pagaritöökooli professori, Antoine Parmentier’i auks, kellel oli suur usk kartulisse kui tuleviku toiduainesse ja ka näljahäda leevendajasse (kartul saabus Prantsusmaale küll 16 sajandil juba, kuid neid kasutati esialgu vaid sigade toitmiseks) Kuningas Louis XVI uskus Parmentieri- sest ega tal suurt midagi üle jäänudki- näljahäda oli riigis tohutu, rahvas nõudis leiba! Ning tänu kuninga toetusele, sai Parmitier kasvatada kartulit, mille kohta kuningas oli öelnud- küll Prantsusmaa veel tänab teid kord, et tõite vaestele leiva lauale!

Read Article →

Pariisi sibalasupp-La gratinée des Halles

Me ei tea, milline restoran kõigepealt oma menüüsse sibulasupi gratinée pani ehk kes täpselt hakkas supile lisama vana saia ja katma suppi riivitud gruyère juustuga mis ahjus ilusasti ära gratineeriti, kuid üks on kindel: mõne aasta pärast oli see roog, mida kõik haakasid kutsuma “Gratinée des Halles”. See supp oli menüüs kõikidel selle piirkonna restoranidel , alates Pied de Cochonist kuni Tour de Montlhéry Poule ja Pot’i või Chez Barrette’i välja. Ergutav hommikusöök Les Hallese’i töötajatele, pohmelliravim “ööloomadele”, kes on lõpetanud oma hullumeelse õhtu naabruses, rikkalik roog vaestele, kes said endale lubada vaid ühe söögikorra päevas …

Read Article →