Spargelzeit
Selle teksti kirjutasin Edasile ja see ilmus kuskil märtsi lõpus. Et jääks ajaloo annaalidesse, panen blogisse ka. Lisan veidi artiklile pildimaterjali ja lõpus annan õpetuse, kuidas valget sparglit koorida! Käes […]
Category Archives: Toidufilosoofia
Jõulujutt 2021. Foie gras versus pequi.
Jõulujutu kokkuõte on see, et lubage endale ikka jõulude puhul tükike foie gras’d. Uurige muidugi, et tegemist poleks suurfarmis kasvatatud tootega. Aidake põlisrahvaid ja ostke pequiõli ja pequikonserve ning leidke retsepte, mis sellega peale hakata, internetist või looge ise retsepte. Mina näiteks tegin pirukaid, kuhu panin sisse praekana liha(jääke) ja segasin neid pequikreemiga. Ostmata jätke Hispaania tomatid ja maasikad jõuludeks ning oletegi planeedi jaoks midagi head teinud.
Bellota, bolota, tammetõru…must siga
20. sajand oli valus sajand nii Ibeeria sigadele kui ka tammemetsadele. Hispaaniai riik läks üle tööstuslikule lihatootmisele ja raius oma “dehesad” maha, et teha ruumi loomasöödaks vajalikele viljapõldudele. 1960ndatel saadi lisaks Aafrika seakatk, mis sigade populatsiooni drastiliselt vähendas.
Aastaks 1980 oli seapopulatsioon nii palju kahanenud, et võimud algatasid päästeoperatsiooni ning ka UNESCO sekkus, sest Extremaduras oldi ebaseadusliku raiega hävitatud pea kõik tammikud.
1990. aastatel eraldas EL rahastuse tammemetsade taasistutamiseks Badajozi provintsi ning 2002. aastal lõid UNESCO ja Hispaania ametivõimud Sierra de Aracena biosfääri kaitseala, tagades ” seakarjatamise aladele” kaitsealase staatuse.
Portugal on oma tammikud säilitanud vaid seetõttu, et oli võrreldes Hispaaniaga väga mahajäänud riik*
Kurat Monção’st-Foda à Moda de Monção
Foda à Moda de Monção on Portugali Põhja regiooni Monção piirkonna kuulus kevadine toit lambalihast ja riisist. Foda inglise keelne tõlge on fuck, eesti keeles tundus kõige lähedasem sõna olema […]
Paks supp kaalika ja soolalihaga. La Sobronade.
Ei kõla kuigi ahvatlevalt… Rääkisime eile ühe “puhvetipidajaga” lapsepõlvetraumadest, mis seotud söögiga. Tema ütles, et ta ei suuda siiani süüa oma ema suppe, sest teda lapsepõlves sunniti neid sööma. Portugali […]
Käristatud apelsinipardi parmentier M. Troisgras moodi.
18 sajandil lõpupoole ja 19 sajandi alguses kandsid Prantsusmaal kõik kartulit sisaldavad toidud parmentieri nime ning see nimi pandi Louis XVI aegse Põllumajanduse seltsi liikme, farmaatsiakolledži ja pagaritöökooli professori, Antoine Parmentier’i auks, kellel oli suur usk kartulisse kui tuleviku toiduainesse ja ka näljahäda leevendajasse (kartul saabus Prantsusmaale küll 16 sajandil juba, kuid neid kasutati esialgu vaid sigade toitmiseks) Kuningas Louis XVI uskus Parmentieri- sest ega tal suurt midagi üle jäänudki- näljahäda oli riigis tohutu, rahvas nõudis leiba! Ning tänu kuninga toetusele, sai Parmitier kasvatada kartulit, mille kohta kuningas oli öelnud- küll Prantsusmaa veel tänab teid kord, et tõite vaestele leiva lauale!
Pariisi sibalasupp-La gratinée des Halles
Me ei tea, milline restoran kõigepealt oma menüüsse sibulasupi gratinée pani ehk kes täpselt hakkas supile lisama vana saia ja katma suppi riivitud gruyère juustuga mis ahjus ilusasti ära gratineeriti, kuid üks on kindel: mõne aasta pärast oli see roog, mida kõik haakasid kutsuma “Gratinée des Halles”. See supp oli menüüs kõikidel selle piirkonna restoranidel , alates Pied de Cochonist kuni Tour de Montlhéry Poule ja Pot’i või Chez Barrette’i välja. Ergutav hommikusöök Les Hallese’i töötajatele, pohmelliravim “ööloomadele”, kes on lõpetanud oma hullumeelse õhtu naabruses, rikkalik roog vaestele, kes said endale lubada vaid ühe söögikorra päevas …
Metsspargel ja metsik spargel
Krabiremulaad Pürenee linnupiim, rohelised mandlid ja “citrange”. Tuleb pikem heietus, mis algab koostisosade selgitusega. Muu kõik ongi úks suur fantaasia, kuid krabiremulaadi võib teha ja süüa iga kell ja alati! […]
Paella a la carte
Riisiroogadega on mul kummaline suhe. Nad ei tekita minus esialgu vaimustust, kuid kui kamba peale tahetakse tellida mingit riisirooga, siis ma vastu ei ole, enda valik see poleks kunagi. Teistpidi […]
Pardirind- le magret de canard.
On aeg ennast kirjutamisega taasharjutada ning kuna mul mõtteid ja heietusi on vähe mida avalikult jagada tahaks, siis teen algust klassikaliste retseptidega. Need on olnud alati mu lemmikud, ainsad mis […]
Aedportulak
Lüdidalt öeldes, on portulak (portugali keeles beldroega) umbrohi. Ta kasvab kõnnitee pragudes, tagahoovides, vanadel majavaremetel-talub hästi põuda. Portugalis on seda “umbrohtu” tarvitatud söögiks just saartel ja Alentejos ehk piirkondades kus […]
Fonio- uus kinoa!
Digitaria exilis ehk fonio ehk näljahirss on Lääne- Aafrika savannides kasvav vili, mis meenutab väiketeraliselt hirssi. Kuskussi ja kinoa ristand oma väljanägemiselt ja maitseomadustelt. Teravili sisaldab palju kasulikke mineraale, on […]
Maitse ajalugu: Louis XIV ja Lièvre à la royale
Lièvre à la royale- kuninglik jänes. Retsept mis tihedalt seotud Päikesekuningas Louis XIV hammaste tervisega. Maitse tundmine on üks meie viiest meelest, kuid hea või halva maitse tundmine sõltub väga […]
Tigu Tegemised 