Viimastel aastatel on juba reegliks saanud, et enne jõule aktiveeruvad foie gras vastu võitlejad ja koputavad inimeste südametunnistusele, et nad ei peaks mitte foie gras’d tarbima ja üleüldse on aeg oma toitumusharjumustes inventuur teha(see on igati õige, aga ma ei salli radikalismi). Paljud restoranid kasutavad olukorda endale tähelepanu tõmbamiseks ja nii on enne jõule kuulutanud paljud Prantsusmaa ja New York’i restoranid, et nad on loobunud foie gras‘st oma menüüs. Ma arvan, et see on isegi õige, et Burgundia piirkonna restoranid ei serveeri enam roogi nuumatud lindudest- Burgundia polegi foie gras piirkond, nemad tegelegugi harknäärme, mürklite ja Bresse’i kanaga. Samuti nagu New York, London või California pole mingi foie gras piirkond. Olen sellega 100% nõus, et hane-ja pardifarme ei tohi ajada suurtööstuseks, et kogu maailma “vapraid ja ilusaid” ja sinna hulka ka veel tõusikuid, toita. Kuid Alsace ja Périgord ehk siis Edela-Prantsusmaa on iidsed pardi- ja hanekasvatajad olnud aastasadu., nagu ka ungarlased. Kuni tegemist on nunnude perefarmidega kus keegi lindude kannatuste pealt suurt varandust kokku ei aja, pole vaja radikaalselt täiesti ära keelata. Väiketaludes elavad linnud ära ilusa elu, kuigi jah, lõpu sundnuumamine ei ole kõige ilusam- seepärast ma arvangi, et foie gras’d ei peaks igal ajahetkel endale näost sisse ajama. Jõulude ajal siiski, kui ikka tubli Alsace’i või Gaskoonia perenaine valmistab väikse foie gras terrine’i pere jõululauale, ei ole pamela andersonide ja barbi pilvrete asi seda teravalt hukka mõista, sest hanede ja partide toitmiseks ei kasuta keegi soja, mille kasvatamiseks maha võetakse põlismetsasid.

Tänapäeva inimesed ongi väga tundlikud loomade suunal tehtud ülekohtu suhtes ning iseenesest on see ju kena. Ma tahaksin näha samasuguseid krokodillipisaraid ka massköögiviljade tootmise suhtes.

Sõidame oma mõtetes korraks Serrado savanni Brasiilias. Serrado on maailma suurim troopiline bioom, mida peaks kaitsma kogu maailm, eelkõige need kaunishinged, kellele foie gras vastu võitlemine on elu mõte. . Tõde on paraku see, et iga kolme kuu tagant kaotab Cerrado Londoni linna suuruse ala masspõllumajandusele, mis tähendab monokultuurseid põlde. 35 aastaga on põlisrahvad kaotanud 30miljonit hektarit oma maadest agrikorpuratsioonidele.

Allpoolne tekst on 3 artikli tõlge, seega palju juttu kordub.

Cerrado kaitseala on Amazonase omast tunduvalt väiksem ning paraku kogu elustiku taimkate on juba vähenenud umbes 20%-ni algsest, üle poole selle territooriumist on laastatud. Uuringud on näidanud, et kui metsade hävitamine Cerrados jätkub praeguse tempoga, põhjustab see liikide massilist väljasuremist. Bioomil on umbes 10 000 taimeliiki, millest 44% on endeemsed, ning tohutult mitmekesine loomaliikide poolest, sealhulgas on selliseid liike nagu harilik hunt, hiidsipelgas ja jaaguar. Cerrados paikneb 30% Brasiilia bioloogilisest mitmekesisusest ja 5% planeedi liikidest. Sellele vaatamata jätkub hävitamine ja lisaks liikide kadumisele, ulatub metsade põletamisest ja raadamisest tingitud kasvuhoonegaaside aastane heitkogus kogusele, mida, et kogust piltlikult ette kujutada, tekitaks üle 40 miljoni auto.

Cerrados on palju erinevaid maastikke ja loomde elupaiku, alates suurtest rohumaadest kuni kuivvõradega metsadeni. Niiskeid metsi leidub ojade ja jõgede ääres roheliste koridoridena või galeriimetsadena kogu maastikul. Igal neist ainulaadsetest elupaikadest on erinevad taime-, selgroogsete, putukate ja mikroorganismide rühmad, mis on kohanenud seal elama. Selline keskkonna muutlikkus teeb Cerradost ühe rikkaima troopilise savanni maailmas.

Kuid mitte ainult taimed ja puud ei ole väärtus, vaid ka inimesed on Cerrados elanud üle12 000 aasta ja loonud rikkaliku kultuuripärandi. Cerrado on koduks 216 Lõuna-Ameerika põlisrahvaste territooriumile ja 83 erinevale etnilisele rühmale. Paljud neist kogukondadest paraku ei saa kaitsta oma maaomandit, mis on olnud üks paljude hõimude väljasuremist ähvardavatest teguritest. Õigus elada ja töötada Cerrado maal, on nende rühmade jaoks väga oluline, kuna see võimaldab neil pääseda juurde olulistele ressurssidele, mis on vajalikud nende ellujäämiseks ja traditsiooniliseks eluviisiks. Mida aga see rahvas kogeb? Suured põllumajandusettevõtted tõrjuvad neid oma maalt välja!

Cerrado kohalike kogukondade toodetud toodete müümine on seal elavatele inimestele hea võimalus end ülal pidada. Mõned neist toodetest on populaarsust kogunud ka väljaspool piirkonda. Puuviljad nagu “baru” pähklid (Dipteryx alata), “pequi” (Caryocar brasiliensis), mis on õhtlasi kõige turustatavam toode ka väljapoole Cerradot, “jatobá” (Hymenaea stigonocarpa) “açaí” (Euterpe edulis) ja “buriti” (Mauritia flexuosa), milledest tehakse nii konserve, moosi, mahla, jahu kui ka kosmeetikat ja ravimeid, mis kõik aitavad toetada Cerrado elanike majandust ja aitavad säilitada selle bioloogilist mitmekesisust. Iidsed põlluharimis- ja taimetoodete valmistamise meetodid on Cerrado kaitsmisel olulised liitlased, kuna need aitavad tagada loodusvarade järjepidevuse tulevastele põlvedele. Mõned poliitikad on isegi paika pandud näiteks toidu hankimise programm, millega tagatakse lihtsam juurdepääs turgudele ja riiklikule koolitoiduprogrammile, mis nõuab, et 30% koolitoidus kasutatavast eelarvest, tuleks kasutada traditsiooniliste kogukondade ja põlisrahvaste toodetud toidule. Poliitilist tahet aga seda programmi ellu viia, pole kunagi olnud. Paregune tugev majanduskriis Brasiilias, kahjustab kõiki põlisrahvastele suunatud programme veelgi enam.

Lubasin pealkirjas rääkida pequi’st- selline näeb vili välja poolekslõigatult

Pequi on Serrado põlisrahvastele oluline puu, sest selle puu vilju kasutavad nad söögiks- umbes nagu meie kasutame kartulit. Pequipuu vilju ei sööda toorelt, teda kuumtöödeldatakse. Põhilised ja kuulsamad roast temast on kana pequi’ga (frango com pequi ) ja pequiriis( arroz com pequi). Pequivilja õli kasutavad põlisrahvad bronhide ja kopsudega seotud haiguste raviks. Pequivili on erekollane ja sellest tehtud konserve saab osta ka Portugalis ja mina ostangi, kuigi selle vilja juustune maitse on mu maitsemeeltele veits võõras, kuid lisatuna kanale kastmeks on täitsa OK ja samas see tunne, et olen aidanud oma ostuga veidikenegi põlisrahvast ja sellise ostuga aitan rohkem kaasa õiglasemale maailmale kui käia plakatiga foie gras vastu võitlemas.

Vaadakem 2 fotot. Esimesel on tüüpiline savannimaastsik ja teisel näeb, mis inimesed, loe ” agressiivne suurpõllumajandus” on maastikust teinud.

On ka positiivseid näiteid. Näiteks kĩsêdjê’de, ühe Cerrado põlisrahvusgrupi, näidet, võib ju isegi edulooks nimetada, keda on pequipuud päästnud.

Põlvkondade jooksul on pequipuudel olnud kisêdjê’de jaoks sügav kultuuriline väärtus ning tânu pequipuudele on see rahvusrühm veel elus ûldse.
Wawi põlisrahvaste maal, Mato Grosso piirkonnas, mis nagu eelpool mainitud, on üks maailma bioloogiliselt mitmekesisemaid piirkondi, seisisd kisêdjê’d silmitsi oma põlismaadele massilise sissetungimiste ja metsade hävitamisega, mis viis nende kultuuri kokkuvarisemise äärele.
Ühel hetkel, 1960. aastatel oli laastavate haiguste ning sissetungivate kaevurite ja karjakasvatajatega konfliktide tagajärjel järgi jäänud ainult 62 inimest.

90-l alustasid kisêdjêd ulatuslikku võitlust ja kampaaniat oma territoriaalsete õiguste tagasisaamiseks ning tänapäeval on kisêdjêsid juba üle 500, kes elavad neljas külas. Kuigi toimus kisêdjêde sunniviisiline ümberasutamine- põllumeeste ja metsaraiujate ulatuslike sissetungide ja metsade hävitamise tõttu, olid nende endised maad muutunud täiesti väärtusetuteks. Nad on alustanud täiesti 0st, ehitasid üles uued külad uutele maadele. Neil on kokku 4 küla.

Pequipuu on olnud üliolulise tähtsusega sellele kogukonnale ning nad on ümber oma külade istutanud üle 3000 puu, et taasmetsastada suurettevõtjate poolt anastatud ja laastatud maad.

Tänaseks päevaks on pequipuude taasistutamise projekt nende külade jaoks hakanud ka “vilja kandma” 2006 aastal asutasid nad kisêdjê põlisrahvaste ühenduse. Selle eesmärk oli varustada oma kogukondi toiduga, majandades oma maad säästvalt. 2009 aastal lõi ühendus Pequi Oil projekti Hwĩn Mbê, mis ühendab uut tehnoloogiat traditsiooniliste meetoditega, et igal aastal säästvalt ekstraheerida üle 300 liitri pequiiõli.
Piirkonna põlisrahvas ja kodustatud pequipuud on kisêdjê aedades kasvanud sajandeid. Nende puude vilju kihtab kisêdjê rahva müütides, rituaalides, pidupáeva toitudes.

Pequi on troopiline puu, millel on suur oraži, munakujuline vili. Täisküpsena smaragdrohelise koorega. Selle seemnetest ekstraheeritud õli sisaldab suures koguses A-vitamiini. Seda kasutatakse toiduvalmistamisel ja traditsioonilises meditsiinis. Seda saab kasutada ka nahka pehmendava vahendina ja rituaalIvärvina. Puuvili on lahutamatu osa mitmetest traditsioonilistest Brasiilia roogadest, samuti likööridest ja traditsioonilistest maiustustest, nagu paçoca.
Pequiiõli rafineerimine on traditsiooniliselt naiste tegevus ja kisêdjê’de naiste ühendus otsustab, kuidas tulu jaotatakse.
Kasutades uuenduslikku ettevõtlusmudelit kohalike ja riiklike turgudega ühenduse loomiseks, võimaldab projekt Hwĩn Mbê järgmisel põlvkonnal kisêdjê oma metsi säästvalt majandada, teenida tulu ja tähistada põlisrahvaste kultuuri.

Jõulujutu kokkuõte on see, et lubage endale ikka jõulu ajal tükike foie gras’d kui oskate sellest lugu pidada. Uurige muidugi, et tegemist poleks suurfarmis kasvatatud tootega. Aidake põlisrahvaid ja ostke pequiõli ja pequikonserve ning leidke retsepte, mis sellega peale hakata internetist või looge ise retsepte. Mina näiteks tegin pirukaid, kuhu panin sisse praekana liha(jääke) ja segasin neid pequikreemiga. Ostmata jätke Hispaania tomatid ja maasikad jõuludeks ning oletegi planeedi jaoks midagi head teinud.

Meie kaubandusvõrgus müügil olev toode: