Savoie fondüü. Fondue Savoyarde
Pays de Savoie on tuntud oma mägede (Prantsuse Alpid ja Mont Blanc ) ning juustude ( Beaufort , Tomme, Reblochon , Raclette ) poolest. Siin asuvad Alpide kaunimad mäeahelikud nagu […]
Category Archives: Toit
Paks supp kaalika ja soolalihaga. La Sobronade.
Ei kõla kuigi ahvatlevalt… Rääkisime eile ühe “puhvetipidajaga” lapsepõlvetraumadest, mis seotud söögiga. Tema ütles, et ta ei suuda siiani süüa oma ema suppe, sest teda lapsepõlves sunniti neid sööma. Portugali […]
Kaheksajala confit, Põhja-Portugali embleemiroog
O polvo à lagareiro originaalkeeles, oli kunagi toit, mille pärast ma reise üha uuesti ja uuesti Portugali ette võtsin. See kaheksajalg oli minu jaoks nagu ilmutus- maailma parim toit. Hiljem hakkasin ma ise […]
Brik. Fetasigarid bergamoti ja basiilikuga.
Bri(c)k on Põhja-Aafrika päritolu filo-sarnane tainas ning neid peetaksegi tihti samaks, kuid kui filo tainas valmistatakse nisujahust ja veest, millele lisatakse maitseks soola, siis brik’ile lisatakse ka maisitärklist.
Muamba kana Angola moodi
Samal ajal kui inimesed tohivad liikuda vaid poodi ja ka tööle minnes peab sul olema politseile esitada tõend tööandja poolt, et sa tööl käid, käib Portugalis täiega ja häbenematult valimiste ralli- presidendikandidaadid sõidavad mööda maad ringi ja ei mingit muret- poliitikud ju ei levita koroonat ning teadupoolest poliitiku kuulamiseks koguneda on ohutum kui restoranis istuda!
Kapsas ingverikreemi ja “tuimestava tšilliõliga”
Kapsast on tuntud kultuurtaimena juba vähemalt 4000 aastat. Seda kasvatatakse troopikast põhja poole kõikjal, isegi polaarjoone taga. Kapsa populaarsuse põhjus on lihtne: teda saab kogu aja tarvitada värskelt, hapendatult, kuivatatult, […]
Vasikaneerud sinepikastmes Raymond Oliver’i moodi.
Aastaks 2020 pole jäänud (ma loodan) ühtegi toidusõpra kes rupskite peale nina kirtsutaks. Sest ütleme ausalt, filee on igav ja ta ei vaja ka eriti palju küpsetamisoskusi – 2 minutit […]
Maroko tagine “en pas à pas”
en pas à pas=sammsammult Tagine on Maroko rahvusroog par excellence. Sõna tagine iseenesest tähendab savinõud, milles seda toitu valmistatakse. Minu jaoks on küll nii, et kui ma vahel köögikapi tahanurka ärapandud tagine […]
Käristatud apelsinipardi parmentier M. Troisgras moodi.
18 sajandil lõpupoole ja 19 sajandi alguses kandsid Prantsusmaal kõik kartulit sisaldavad toidud parmentieri nime ning see nimi pandi Louis XVI aegse Põllumajanduse seltsi liikme, farmaatsiakolledži ja pagaritöökooli professori, Antoine Parmentier’i auks, kellel oli suur usk kartulisse kui tuleviku toiduainesse ja ka näljahäda leevendajasse (kartul saabus Prantsusmaale küll 16 sajandil juba, kuid neid kasutati esialgu vaid sigade toitmiseks) Kuningas Louis XVI uskus Parmentieri- sest ega tal suurt midagi üle jäänudki- näljahäda oli riigis tohutu, rahvas nõudis leiba! Ning tänu kuninga toetusele, sai Parmitier kasvatada kartulit, mille kohta kuningas oli öelnud- küll Prantsusmaa veel tänab teid kord, et tõite vaestele leiva lauale!
Kanamaksakook-Le gateau foie de volaille
Kui on juba kanakasvatus, järelikult on ka laialt kanamaksa käes. Bresse’i kanamaksakook on tõeline vintage värk! Mina olen saanud maitsta seda hõrgutist kahjuks korra nouvelle cuisine’i võtmes ja suudan vaid kadestada inimesi, kellel on Bresse’i vanaema. Olen kuulnud kokasaadetest, et need vähesed väljavalitud, kel kanamaksakoogi maitse seostub lapsepõlvega Burgundias Bresse’i aladel, neid jääb kogu elu kiusama Proust’i madeleini sündroom ! Igatahes leidsin ma interneti sügavustest super vintage retsepti, kus Paul Bocuse õpetab Bresse’i kanamaksakooki tegema- nii nagu tegi tema vanaema kes oli Bresse’ist pärit! Bresse’i kana maksa küll käepärast pole- ma kasutan Portugali talukanade omi!
Marengo kastmes vasikas- Veau Marengo
Kui Dorcas Lane´i( BBC sari Lark Rise To Candleford) üheks paljudest nõrkuseks oli söömine, siis kindlasti pole ka mina sellest patust puhas, kuid mu eriti suur nõrkus on retseptid, mille […]
Pariisi sibalasupp-La gratinée des Halles
Me ei tea, milline restoran kõigepealt oma menüüsse sibulasupi gratinée pani ehk kes täpselt hakkas supile lisama vana saia ja katma suppi riivitud gruyère juustuga mis ahjus ilusasti ära gratineeriti, kuid üks on kindel: mõne aasta pärast oli see roog, mida kõik haakasid kutsuma “Gratinée des Halles”. See supp oli menüüs kõikidel selle piirkonna restoranidel , alates Pied de Cochonist kuni Tour de Montlhéry Poule ja Pot’i või Chez Barrette’i välja. Ergutav hommikusöök Les Hallese’i töötajatele, pohmelliravim “ööloomadele”, kes on lõpetanud oma hullumeelse õhtu naabruses, rikkalik roog vaestele, kes said endale lubada vaid ühe söögikorra päevas …
Krabi-remulaad Pürenee linnupiim, rohelised mandlid ja “citrange”
Tuleb pikem heietus, mis algab koostisosade selgitusega. Muu kõik ongi úks suur fantaasia, kuid krabi remulaadi võib teha ja süüa iga kell ja alati! Retsepti leiab teksti lõpust. Remoulade Krabi […]
