Paks supp kaalika ja soolalihaga. La Sobronade.

Ei kõla kuigi ahvatlevalt…

Rääkisime eile ühe “puhvetipidajaga” lapsepõlvetraumadest, mis seotud söögiga. Tema ütles, et ta ei suuda siiani süüa oma ema suppe, sest teda lapsepõlves sunniti neid sööma. Portugali köögiviljasupid ei näe väga ahvatlevad välja, need on nn. pool-püreesupid. Kõigepealt keedetakse põhi mingist tärklist sisaldavast juurikast, see lastakse läbi pressi ning pannakse uuesti keema ja lisatakse kas lehtkapsast või kikerhernest või ube ja neid ei püreestata. Kuid see püreestatud osa on tavaliselt selline hall löga ja sööma just ei kutsu oma väljanägemisega. Samas mulle väga maitsevad Portugali vana stiili supikesed- püree ei ole selline veluurne nagu imikutoit ja maitse on kõvasti parem kui väljanägemine.

Minu lapsepõlve söögitraumad on seotud vanavanaema toitudega. Kuuekümnendatel kui mina laps olin, ei olnud enam sõjajärgset nälga ja meil oli Põltsamaal suur kasvuhoone kus vanaisa kurke ja tomateid kasvatas, olid suured maasikapeenrad ja vaarikatihnikud. Vanaema tegi ikka selliseid toite, et ma siiani heldin kui mõtlen Põltsamaa vanaema kokakunstile. Kuid sinna ilusasse mälestusse tuleb väike bemoll- vanavanaema, kes harjumusest ikka tegi oma talutoite. Tänapäeval ütleks selle peale -vau pärimustoidud! Nüüd vaatan sellele ka hoopis teise pilguga ja olen tänulik, et mind ei sunnitud sööma, seega traumat pole ja mõtlen suure tänutundega, et mul oli õnn seda kõike kogeda! Isegi kui algklassilapsele tundus, et vanavanaema oskab kõik toidud ära rikkuda- boršisuppi keeta suitsulihaga, teha magustoiduks kiislit(Virumaa sõna kaerakile kohta), aga maailma jubedaim asi oli soolalihaga keedetud supp, millesse pandi kaalikaid ja kruupe. Koolitoit oli selle kõrval nagu Michelini tärnikoka toit.

Ega ma siiani suur kaalikasupi sõber pole- ise sellist asja ei keeda, kuid kui kuskil pakutakse, söön tänulikult ära. Näiteks Périgordi piirkonnast pärit supp kaalikate, valgete ubadega ja soolatud lihaga, on täiesti popp talvine toit. Tihti küll tänapäeval asendatakse soolaliha värske lihaga ning kui tahta, et lapsed ka sööksid, tulekski seda teha. Minule meeldib nüüd ikka see autentne soolalihaga variant.

La Sobronade

  • 250gr valgeid ube, leotatud üleöö
  • 450gr soolatud seakõhtu, kuubikuteks lõigatud ( eelnevalt tuleks liha loetada, et soolasust vähendada)
  • 1 spl pardirasva
  • 1 suur kaalikas, kooritud ja lõigatud 1 cm jämedusteks kuubikuteks
  • 1 sibul, hakitud
  • 3 keskmist porgandit, kooritud ja lõigatud 1 cm jäneduseks ratasteks
  • 500g juursellerit, lõigatud kuubikuteks
  • 1 ürdikimp (tüümian, loorberileht, petersellivarred)
  • meresool
  • värskelt jahvatatud pipar
  • 500gr sealiha toorvorste (soovitavalt küüslauguga)
  • 350gr kartuleid, kooritud
  • 2 küüslauguküünt, peeneks hakitud
  • 4 spl peterselli, peeneks hakitud

Tee nii_

  1. Kurna leotatud oad ja pane see soolaliha tükkidega suurde patta.
  2. Kalla peale kõlm vesi mis oleks 6 cm üle ubade, lase keema, koori vaht, vähenda kuumust ja jäta keema.
  3. Sulata pannil pardirasv ja pruunista sellel kaalikas, porgand, sibul, ürdikimp ja hauta kuni köögiviljad värvi peale võtavad. Seejärel lisa and ubade juurde keema. Keeda kaane all tasasel tulel umbes 1 tund.
  4. Prae läbi vorstid ning seejärel lõika nad 4 cm tükkideks, sama tee kooritud kartulitega-lõika 4cm tükid ning lisa supile. Nüüd keeda ilma kaaneta 30 minutit. Kui vaja lisa kuuma vett.
  5. Keemise lõpul lisa peeneks hakitud küüslauk ja petersell. Lase 20 minutit enne serveerimist supil taheneda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.