On vist aeg kergitada saladusloori minu tulevikuprojekti pealt.

Olen siin blogis vihjanud, et mu plaan on hakata Portugalis pidama  väikest majutusasutust ning asjad on nüüd niikaugel, et võib välja hüüda- jah, maja on olemas, leping on allakirjutatud ja osa rahagi makstud.

Portugali eripära kinnisvara ostmisel on see, et sealne tava näeb ette kahes jaos  maksmist. Pärast esimest sissemaksu on aega 120 päeva, et maksta teine osa ja samas peab selle aja jooksul müüja majast välja kolima. Kui 120 päeva pärast teist makset ei tule, kaotab ostja oma 25% tehtud maksest. Kui 120 päeva jooksul müüja mõtleb ümber, peab ta tagastama ostjale topeltsumma. Ma ei tahagi enam aru saada, miks süsteem nii keeruline ja jabur on ja vajab juriste- miks  ei saa kaks eraisikut lihtsalt omavahel kokku leppida ja notari juurde minna ja miks on vaja maksta veel mingitele asjapulkadele, ilma kelleta ei saa tehingut teha, aga nii on. Me alustasime selle maja ostu protsessi oktoobris ja lepinguni jõudsime alles veebruaris, sest lihtsalt niipalju imelikku ja ebavajalikku bürokraatiat on ühes tavalises kinnisvaratehingus. Lepingut ei saanud enne koostada kui meil olid olemas Portugali maksumaksja ID-d ja pangakonto Portugali pangas. Miks on vaja Portugali pangakontot kui me maksame nagunii Saksa pangakontolt? Sellele küsimusele vastatakse nagu prantslased vastavad oma bürokraatlike nõmeduste peale- c’est comme ça või nii on alati olnud. See kõik venitas mu plaane ja kavatsusi edasi ja lepingu järgi on maja meie oma alles 29. juunist.

Proua, kellelt me maja ostame, lubas küll tegeleda uue elamispinna otsimisega nii kiiresti kui saab. Ta poeg arvas, et läheb 2 kuud. Ehk siis aprilli keskpaigaks. See kõik on aga selline “jutuks hea küll” ja tore on, kui ma saaksin tomatid, kurgid, pipralised juba sel aastal aeda istuda. Kui maja võtmed saabuvad juuni lõpus, tuleb sel aastal tomateid ja paprikat osta turult.

Samas suures plaanis ju vahet pole mõni kuu siia või sinna. Me otsisime maja 4 aastat ja leidsime just sellise nagu tahtsime.

Maja vajab veidi ümbersättimist, et teda majutusasutusena pidada, sest mõte on mul veidi laiem kui vaid  tube rentida. Selline tegevus vaevalt kaua rahuldust või pinget pakuks. Pigem sooviksin ma olla Portugali elustiili ja kultuuri  vahendaja. Ka neile inimestele, kes “saadikut” ei vaja, ei ole mul probleemiks nõu anda, kus on tavaline hostel ja kus on rand või odavate hindadega veinibaar, kust saaks ” tavalist toitu”.

See viimane mõttetera on seotud ühe proua kommentaariga  France 3 telekanalis, kus saatejuht küsis, et mis ta võidurahaga teeks? (mälumängulaadne saade) Proua vastas, et ta läheks Portugali, see on ta lemmikmaa. Ta armastab seal peaaegu kõike- linnasid, randu, loodust, inimesi. Ainus mida ta lausa jälestab, on Portugali toit. Mina sellest muidugi aru ei saa, sest kui mingil maal on minu jaoks vastuvõetamatu toit, siis mina sinna teist korda enam ei reisiks, veel ilmvõimatum oleks, et see mu lemmikmaa  olla saaks.

Sel aastal avame uksed augustis, ilma et remonttöid teeks. Talvel on plaanis 100% uued WC’d ja dušširuumid ehitada  ja õue istumisala ja bassein on lähitulevikumuusika.

Tube väljarentimiseks on 5. Esialgu ükski tuba isiklikku dušširuumi ja tualettruumi ei oma, sest tegemist ju elumajaga. Järgmiseks suveks mõni tuba saab ka privaatvannitoa.

Kel täpsem  huvi, võib mulle kirjutada kristelrr@gmail.com.

Maja asub Costa Nova rannast 8 km kaugusel, Portost 70 km lõunasse.

Kuna tunnen piirkonda hästi, siis arvan, et minu juures peatumine sobib neile, kes esmakordselt maad külastavad ja tahavad kohe õigeid asju teha, mitte iseavastamise peale aega raisata.

Osad  pildid majast on ostukuulutuse lehelt, osad enda jäädvustatud. Plasttoolid kindlasti aeda ei jää😀

Viimasel pildil proua, kes oma kodu müüb ja kolib “pojale lähemale”