Corvo saar on asub mandrist kõige kaugemal- miniatuurne saar keset Atlandit, kus kõike saab mõõta ja kokku lugeda sõna otseses mõttes kümnel sõrmel, kuid pakub oma erakorduses plahvatuslikult rohkem elamusi kui 10 sõrme mõõtkava.

Corvo saar, UNESCO maailma biosfääri kaitseala, kuulub koos Florese saarega Assooride saarestiku läänerühma. Vulkaanilise päritoluga Corvo on üheksast saarest väikseim, pindalaga vaid 17,1 km2 ehk umbes Kihnu suurune (6,2 km pikk ja 3,99 km lai) ning elab seal 2021 aasta andmetel 387 püsielanikku. See on Assooride arhipelaagi saar, kus kasvab kõige enam endeemseid taimi ruutkilomeetri kohta, kokku 98.

Assooride saari kirjendatakse ka värvidega- näiteks kui São Miguel on roheline saar, Faial on sinine saar ja Flores roosa saar, siis Corvo on must saar- ilha preta. Mustaks teeb ta laavaga kaetud pinnas, kui ka see, et naabersaarelt Floreselt paistab ta kui pisike must täpp.

Saare ainus küla Vila Nova do Corvo ehk lihtsalt ’Corvo’ ühendab vana ja moodsa aja kahes selgelt eristuvas osas – vana keskus ja uus kvartal, mis algab ristteel lennujaama suunas. Vanale osale on iseloomulik kitsaste kiviklibuliste alleede sasipundar, mida nimetatakse canadas’eks ja mis on tihedalt ääristatud traditsiooniliste majadega – paljud neist seisavad tühjalt. Majadel on mustad basaltfassaadid, valged aknaraamid ja väike sisehoov, kus peetakse sigu ja kodulinde. Corvo puuseppade valmistatud puidust ukselukud on üks traditsioone, mis sümboliseerib jätkuvalt rahuliku saare elu, kus kõik üksteist tunnevad ja vargaid ei kardeta.

Vastupidiselt sellele, mida võiks ju lagunevaid maju külakeskuses vaadates, et siit põgenetakse raha teenima, pole Corvo inimesed tegelikult vaesed. Statistiliselt on nad isegi rikkad, paistes silma kogu Portugali suurima sissetulekuga inimese kohta- pea igale elanikule on leitud mingi riigitöö. Ometi puudub noortel siin perspektiiv ja nad jätavad kodusaare maha tegelikult juba 14-aastaselt, kui nad lähevad keskkooli. Mahajäetud maju ei renoveerita, sest keegi ei taha seal nagunii elada 😦

Väga silmatorkav ja rõõmustav on ka asjaolu, et kohvikutes-baarides, majutuskohtades või restoranides, puuduvad igasugused reklaamid!

Ainus ajalooline hoone on Igreja de Nossa Senhora dos Milagres, 18. sajandi lõpust pärit ühelööviline kirik, mis asub sadama lähedal. Selle interjööris väärib märkimist väike flaami Neitsi Maarja kuju aastast 1632, mida austatakse kõrgelt, kuna väidetavalt päästis see elanikud piraadirünnakust. Kirikust põhja pool, Largo do Outeiros, on ka saare ainus Püha Vaimu kabel.

Uus külaosa ulatub läänes asuva tillukese saartevahelise lennujaama poole, kus lennuraja taga seisab kolm vana, kuid töökorras tuuleveskit, saare üks vaatamisväärsusi. Need näevad võrreldes saarestiku teiste tuulikutega väga erinevad välja, sarnanedes rohkem Mandri-Portugali ja Vahemeremaade tuulikutega. Lennujaama, täpsekalt küll lennuraja läänepoolses otsas asub Portinho da Areia, kena supluskoht väikese (musta)liivaranna ja suure loodusliku basseiniga.

Vila Nova do Corvost saare põhivaatamisväärsuse kaldeera* Caldeirão’ni on kuus kilomeetrit jalutuskäiku ülesmäge. Teel on näha kinnistuid poolitavaid madalaid müüre, pikki hortensiate ridu ja musti laavakivist “palheiros’eid -maalähedasi basaldist maju, kus hoiti töövahendeid ja sööta.

*Kaldeera on vulkaani või selle tipu kokkuvarisemisel tekkinud negatiivne pinnavorm.

Kaldeera tekib enamasti pärast plahvatuslikke ja võimsaid vulkaanipurskeid, mis on osaliselt tühjendanud magmakambri, mistõttu selle kohal asuv toetuseta jäänud vulkaan kukub kokku.

Kui jõuame Monte Gordo vaatepunkti, võlub ainulaadne maastik, kus Caldeirão koos laguuniga moodustavad saare peamise maastikuelemendi. Sellel Corvo keskvulkaani tipu kokkuvarisemise tagajärjel tekkinud vulkaanilisel kaldeeral on elliptiline kuju sügavusega 305 meetrit ning selle sisemuse hõivavad madal Lagoa do Caldeirão ja mitu väikest vulkaanikoonust.

Pão de Açúcar vaatepunktist, mis asub samanimelisel mäel, avaneb suurepärane vaade mitte ainult saarele endale ja Vila Nova do Corvole, vaid ka Florese saarele.

Kogu saart ümbritsevad kõrged ja järsud kaljud ning saare kõrgeim punkt on Caldeirão lõunaservas asuv Morro dos Homens, mille kõrgus on 718 meetrit.

Kuidas saabuda?

Corvole otse rahvusvahelist lendu ei lähe, Kuid saab siselendudega teistelt saartelt-3 lendu nädalas (talvel) ja esmaspäevast reedeni (suvekuudel) Ponta Delgadast, Terceirast, Faialilt ja Floresest. Lennu kestus sõltub sellest, milliselt saarelt te lendate, olles sellel marsruudil kõige kaugemal asuv S Michael (teeb vahemaandumise Faialil), on lend üsna pikk, kuid on ka võimalik saabuda Floresele ning sealt on võimalus sõita paadiga (kui ilm lubab kahe saare vahelist ületamist). Vahemaa on umbes 15 meremiili ja saab valida kiirpaatide või tavalise reisiparvlaeva “Ariel” vahel.

Kus ööbida?

Comodoro Külalistemaja

13 toaga külalistemaja, osad toad vaatega merele.

Joe & Vera’s Place, Joe&Vera’s Vintage ja Joe &Vera’s Villa

Joe ja Vera pakuvad tube ja kortereid 5 erinevas kinnistus.

Lisaks on Vila Nova de Corvo’s Parque de Campismo kus saab telgi üles panna.

Kus ja mida süüa?

Kuna tegemist on saarega, siis tegeldakse siin nonstop kalapüügiga ning süüakse kala, kuid Corvo saare kuulsamad spetsialiteedid on järgmised:

Torta de “erva do calhau” (sõnasõnalt tõlgituna oleks see “pirukas rannakivi peal kasvavatest ürtidest” tegemist on tegelikult praetud merevetikatega) – roog, mis koosneb mere äärest kividelt korjatud vetikatest, milledest pressitakse välja merevesi ja seejärel purustatakse ja lõigatakse, lisatakse hakitud sibulat ja küüslauku ning punase paprika pastat, jahu ja lahtiklopitud muna. Praetakse searasvas.

Couves da barça – See on Corvo köögi tuntuim roog. Põhimõtteliselt keedukapsas soola(sea)lihaga, maitsestatud küüslaugu ja sibulaga ning tavaliselt serveeritakse seda koos kohapeal küpsetatud maisileivaga. Barça on soolaliha hoidmise nõu.

Linguiça com Inhames– Linguiça vorst keedetud jamsijuurega

Torresmos de Molho de figado– praetud sealihaatükid maksakastmes võiks selle roa kohta eesti keeles öelda.

sealiha lõigatakse suurteks tükkideks (rasvaimad tükid väiksemateks tükkideks). küüslauguküüned purustatakse soola ja punase pipraga ning seejärel segatakse äädikas ja valge vein. Selle pudruga (vinha-d´alhos)jäätakse liha maitsestuma järgmise päevani.
maks lõigatakse paksudeks viiludeks ja maitsestatakse eraldi vähese soola, valge veini ja vähese pipraga.

Queijo artesanal do Corvo – Corvo käsitööjuust- seda käsitöönduslikku juustu hinnatakse kõrgelt, kuna see laagerdub vähemalt 60 päeva. Poolkõva kontsistentsi- ja kollaka värvusega , kergelt vürtsika maitsega.

Söögikohti on minu andmetel saarel vaid 3- Restaurante Caldeirao , BBC– söögikoht ja lounge ning kohvik Irmãos Metralha.

380 elanikuga saare kohta pole paha! (võrdleme näiteks Kihnuga). On olemas ka toidupood ja mercadinho ehk pisike turg kohaliku toodanguga.

Mida teha?

Selge see, et eelkõige sellel saarel matkatakse, Paadireis ümber saare on hea mõte, sest siis näeb ka raskemini ligipääsetavad alasi, näeb lisaks maastikule suurt hulka merelinde ning muidugi ka delfiine ja vaalasid.

Kuid lisaks võib külastada Corvo käsitöömeistrite poodi ja töökoda, kus näeb nende kuulsate puust lukkude valmist ja neid saab ka suveniirina osta kas külmkapimagnetina või võtmehoidjaba. Saare 3 prouat koovad seal kohaliike kuulsaid mütse- Barretas do Corvo’ sid. Corvo barretid tekkisid saarele kohalike emigrantide kaudu, kes lahkusid saarelt USA’ssse paremat elu otsima. Corvo ja USA vaheline meritsi tehtud reis oli pikk, nii et Corvo naised kudusid reisi ajal meestele mütse, mille peal olid tutid. Tuttidega barretil oli meestele kes laevadel töötasid, ka praktiline väärtus- mehed lõid tihti vaalapüügilaevadel oma pea ära ning need pehmendasid lööki.

Traditsioonine värv on tumesinine valgega, kuigi tänapäeval tehakse seda kõikides värvides, kuna turistid armastavad tihti mitte traditsioone, vaid oma lemmikvärve

Casa do Bote– (vaala)muuseumikeskus, kus on väljas Corvo vaalapüügipaat ning multimeediakogu, millel talletatud sajandi pikkune ajalugu. Komplekt sisaldab 500 fotot, mille Monaco prints Albert I kogus Assooride külastuse ajal ja mida saab näha ainult Corvos või Monaco okeanograafiamuuseumis.

Corvo metsikute lindude keskus on esimene kohustuslik peatuspaik neile, kes soovivad tutvuda Corvo saare looduspargi ja biosfäärikaitsealaga.

Siin on võimalik uurida nii saarestikus esinevate metslindude teemat kui teha linnuvaatlust – turismitegevust, mis seab Corvo saare rahvusvahelise linnuvaatluse kontekstis väga tähtsale kohale

Sellel näitusepinnal on külastajate käsutuses mitmesugused multimeediaseadmed, mis võimaldavad pääseda ligi erinevale looduspargi ja Assooride linnustikuga seotud sisule, milleks on vaatluspaneel, hologramm ja ka raamat talvitavate lindude illustratsioonidega. Samuti on neil võimalus “reisida” saarel ringi virtuaaltselt, mis võimaldab paremini mõista inimese suhtlust keskkonnaga.

Nagu aru saate, ei ole saarel lõbureisijatel midagi teha, seega hoiab see kõik “all included” või shoppingule orienteeritud reisijad eemale ning see asjaolu teeb selle saare minu jaoks eriti atraktiivseks. Kuigi Corvo huviobjektid vaatab ära paari tunniga, ei jõua selle ajaga tundma kohalike inimeste hinge. Ikka peaks kasvõi üheks -kaheks ööks ööbima jääna, sööma ja inimestega suhtlema. Võib- olla üle 2 päeva mina ei oleks ja suunduks sealt edasi kõrvalsaarele Floresele, mis on veidi suurem ja millest tuleb järgmine blogipostitus. Kui külastada saart ka suvekuudel, võiks jakk ikkagi kaasas olla, sest saarel on tihti tuuline!

Pildid weebilehelt https://azoresgetaways.com/en-us/destination/azores/islands/corvo/visit-corvo, https://planet-portugal.com/en/corvo-island-azores/ ja postituses figureerivate asutuste kodulehtedelt ning sõprade eraarhiivist.