Ma olin eelmisel nädalal nendest Pariisi sündmustest nii rusutud, et ma ei suutnud ei lugeda ega kirjutada. Meil tulid muidugi need uudised ka 4 päeva jutti  24 tundi nonstop  ja tundus et mujal maailmas on elu seisma jäänud.  Ja eks see mõjus, viimaselt Prantsusmaa käigult ei ostnud ma kaasa uusi  toiduajakirju, vaid kurikuulsa Houellebecqi raamatu “Soumission” , selle lugemine läheb mul aeglaselt, sest pole ammu selles keeles midagi tõsisemat lugenud..

Talvest- nagu ma eelpool juba kirjutanud olen, oli meil sel hooajal “päris talv”, lumi oli maas suisa 4-5 päeva ja olid miinuskraadid. Ma koristasin aiast miinusekartuses ära kõik, mis võiks lund karta: artišokid, punase kapsa, savoi kapsa ja  selleri ning jätsin peenrasse vaid porrud , rooskapsad  ja lehtpeedi. Tulemus on, et lehtpeedi varred “andsid saba” lume all, aga taim ei surnud ja ajab uusi varsi. Rooskapsas ja porru pidas ilusti vastu ja nüüd ma vaatan, et naabrinaisel on savoi kapsad ka ilusti aias ehk lühiajaline lumi ja miinus ei tee sellele taimele miskit, vaata et maitse muutub paremakski.  Nii need kapsapead seal keldririiulil mul seisid , sest lihtsalt ei tulnud ei pot-au-feu ega kapsasupi isu. Polnud käivitajat. Eile hilisõhtul aga sattusin miskil telekanalil  Louis De Funèsi viimase filmi “La soupe aux chou” peale  ja meelde tulid keldris ootavad kapsapead. Kui ma täna nägin poes kena noorlooma kooti, siis oligi saatus märgi saatnud:  kapsad keldrist tuleb supiks keeta!

Talvised pikalt valmivad toidud esivanemate retseptide järgi  on tegelikult  väga zen hingele, nende tegemine on mõnus ja lisaks täidavad nad  elamise taevalike aroomidega- turvalised lapsepõlvest tuntud lõhnad…

Mees, vaatamata turvalistele lõhnadele,  esialgu supi peale käsi just ei plaksutanud, aga kui oli murdnud supi sisse eelmise nädala pain de campagne tükikesi- sõi ja mõmimes ja tõstis juurde. Ütles, et hea, et ma ikka liha ka sisse panin, tema ema keetis kapsasuppi ainult Schwarzwaldi singi tükikestega. Ma pole siiani kohanud nii supisõbralikku rahvast kui eestlased ja venelased.  Supp on meie majas ikka selline asi, mida pikkade hammastega süüakse. Iga kord kui ma olen suppi teinud, lõpuks öeldakse, et väga hea oli. Ja iga kord kui avastatakse, et täna on söögiks supp, vajutakse näost ära.

Kuna sai alustatud Pariisi sündmustega ja filmijuttu ka sisse põimitud, siis räägiks uuest (2014)  Prantsuse  komöödiast nimega “Qu’est-ce qu’on a fait au Bon Dieu ?(Mis me oleme Jumalale teinud?), sakslased on selle tõlkinud Monsieur Claude und seine Töchter (mr. Claude ja tema tütred)  Karlsruhe raamatupoes oli selle filmi DVD müügitopi esimene.  Film räägib kultuuri ja religiooni  erinevustest  ja arvatavasti saab tänapäeva Euroopas nii tundlikul teemal rääkida vaid huumori võtmes, veidi tola tehes.   Täpsemalt siis,  hr. Claude on tõsine vanakooli prantsuse härrasmees- gaulliste(Ch.de Gaulle´i  väärtuste kandja) Tal on 4 tütart, kes hakkavad järjest abielluma: moslemiga, juudiga, hiinlasega ehk siis budistiga ja siis jääb viimane tütar, lootusekiireke, kes  on leidnud endale küll katoliiklase, oma ema suureks rõõmuks (ema on tubli ja aktiivne pihil käiv katoliiklane), aga on üks aga….nimelt on noormees aafriklane, must.  Minu jaoks ei olnud seal ülepiiri nalju, film on kena ja täis heasüdamlikku huumorit. Christian Clavier on nagunii juba näitleja, kelle pärast võib alati filmi vaadata.  Samas internetist uurides selgus, et antud film Briti ja Ameerika turule ei tule, sest sealseid nalju peetakse liialt rassistlikeks. No hallo, ma ei oskagi mitte midagi öelda. Loodetavasti Eestisse ikka tuleb film mõne Prantsuse filminädala raames- minge kasvõi sellepärast vaatama, et veenduda- sealsed naljad ei ole pahatahtlikult rassistlikud, vaid igapäevane normaalne elu- inimesed räägivadki niimoodi.  Võib-olla nüüd pärast suurt marssi Pariisis, kus paljude riikide liidrid sõnavabaduse eest marssisid, järsku siiski loobutakse ka võlts-poliitkorrektsusest.