Aastalõpu peod ja trallid selleks korraks läbi ja mõtlesin korra just viimaste päevade toiduelamuste peale ja kuidagi hing jäi kurvaks. Minu aastalõppu segas muidugi palju ilm, mis ei võimaldanud mägedesse ringisõitma minna.  Korra mõtlesin, et viga on minus- tippkokad laovad triipu ja täppi mulle taldrikule, aga mina olen kurb, et miks Schwarzwaldi tipprestoranis serveeritakse forelli,  mis pärit Norrast kui ometi kohalikud jõed on täis  forelli. Miks pakub tippkokk sulle mangovahtu ja passionisorbeed kui  piirkond on kuulus kirsside poolest? Sel aastal oli tohutult hea ploomi aasta,  miks mango….Miks-miks-miks.. (ma jumaldan muide mangosid- nende hooajal, mis algab kuskil märtsis, parimad mangod saabuvad müügile juunis)

Väike näide uusaasta õhtusöögist:

Eile  hakkasin lugema kuidas on möödunud aastavahetuspeod mu sõpradel-blogijatel laias ilmas ja pärast mitmeid ülivõrretes  kirjeldusi  fantastilistest õhtusöökidest maakera erinevates punktides,  sattusin oma lemmikviriseja  Monsieur Vincenti kirjatüki peale.   Härra alustab uue aasta esimest sissekannet sõnadega- mul on tunne, et ma ei taha enam restoranidesse minna.  Ma lihtsalt kogu aeg pettun- enamus toitu,  mida meile seal asutustes pakutakse on  tundmatu päritoluga tööstuslikult valmistatud mürk Prantsuse keeli kõlab toredamalt: poison industriel d’origine incontrôlée,

Ma ei hakkaks pidudest äraväsinud vana toriseja juttu siin ümber jutustama, kui Vincent oma kirjeldustes  poleks andnud väga head  aadressi Barcelona lähedal. Ja häid aadresse Barcelona lähedal vajame me aegajalt kõik!  Kuna see pahur prantslasest gurmaan elab juba aastaid Barcelonas, siis võib tema nõuaandeid kuulda võtta küll.   Nimelt kirjeldab ta kalasadamat ja sealset kalaturgu koos söögikohtadega  Vilanova i La Geltrú-s. Confraria de Pescadors–– vaatasin sellelt kodulehelt neid suurepäraseid gamba roja´sid (Vahemere punane krevett) ja  kaheksajalgu  ning suu hakkas vett jooksma. Samal lehel on ka restoranide nimekiri, söögikohti on mitmeid ja Vincent lubab, et seal on vana tüüpi restoranid, kus ei  vigurdata toorainega, mängita nõudega  ja uhkustata šifoonidega, vaid seal tehakse süüa.

Tuleks välja valida endale meeldiv restoran, tema soovitab Peixerot´i- pererestoran aastast 1918.  Alustada tuleks pica-pica menüüga ehk siis lasta lauale kanda erinevaid mereande, mida saab näppudega süüa.  Seejärel aga on tõeliselt raske teha valikut kas süüa mõnda riisirooga mereandidega, bouillabaisse´i  langustiinidega, sarsuelat või lasta endale küpsetada üks ilus merikuradi saba või grillida merluus või huntahven.  Ühtegi toitu ei  ümbermõtestata, dekonstrueerita ega moderniseerita.  Boonuseks on see, et toidud tuuakse lauda pannidel ja kastrulites- igaüks tõstab ja kujundab oma portsjoni ja väljapaneku taldrikul ise.  Kõlab ju küll hästi. Vilanova i La Geltrú asub Barcelonast 47 kilomeetri kaugusel ja sinna käib ka rong. Minupoolne nõuanne on, et seda tüüpi restoranides ei tohi olla abitu turist ja lasta endal kotti pähe tõmmata. ehk petta lasta. Tripadviosor on ameeriklaste kriitikat täis, et neid on ebaviisakalt teenindatud ja rahaliselt petetud.  Oleks hea algul kuidagi oma vaimustust ja lugupidamist ülesnäidata Kataloonia köögi ja rahva vastu. Mina olen alati valmis ütlema kokale, kes mulle  head kala valmistab ilma mangokreemita ja pohlatolmuta, et ma armastan teda. T’estimo on katalaani keeles ma armastan sind 🙂