Durbach on tore linnake- kindlasti võib söögihuvilistele ühe sihtkohana välja pakkuda. Baden- Badenist nii 40 km veel lõuna poole või siis Strasbourgist 30 km itta, et selgitada kus linn asub.

Durbach on tunnustatud veiniregioon Badenis ja linnake asubki orus, mida ümbritsevad mäed on korralikult ülesharitud ja viinapuid täis istutatud.  Peale rohkete veinimajade, mis korraldavad degustatsioone, on siin linnakeses veel 2 pärlit:

Pagari ja kondiitriäri Müller, perefirma aastast 1939, mis on mitmeid aastaid (kaasaarvatud 2014) valitud Saksamaa parimate kohvikute hulka ja sealsed pagaritooted on klass omaette.  Täpselt selline pan de campagne, mida olen varem ainult Prantsusmaa mõnest boulangeriest saanud:  koorik kõva ja krõbe, sisu õhuline ehk leiva sees on õhuaugud, mitte ei ole ühtlane  nätske mass.  Kõik tooted on tehtud kohapeal ja  käsitsi, kasutades perekonna  traditsioonilisi retsepte, kasutades parimat jahu ja küpsetatud kiviahjus.

Ka tordid-koogid nägid kenad välja- jällegi kõik kohapeal valmistatud. Kuna ma pole eriline koogisõber ja siinsete kohvikute koogiports on hiiglaslik, siis see on tõeline kangelastegu siinmail kooki süüa. Aga teaduse nimel ja ennast ohvriks tuues, proovisin ma nende Schwarzwälder Kirschtorte ära.  Kook oli ilus ja kindlasti ka väga hea, aga ei trumbanud üle Bad Wildbadis väikseses kohvimajas söödud kodust šedöövrit, kus ikka “kirsivett” oli kooki lisatud nii, et lastele seda kooki pakkuda poleks hea mõte 🙂

Teine söömissõltlaste kohtumispaik on Wilder Ritter restoran-  lisaks Michelini tärnile, ka kõik muud võimalikud auhinnad (Gault Millau, Gusto etc). Kuna ma pole seal a la carte´i söömas käinud, siis ma ei oska sealsele köögile lõplikku hinnangut anda. Uusaasta gala õhtusöök oli minu jaoks veidi igav. Kuna aga kohal oli oma 120 inimest, lauad olid kaetud üle terve hotelli- see kõik tingis ka veidi menüü valiku. Mulle oli  mõrudaim pill see, et me ei saanud lauda  restoranis, vaid nn. talveaias ehk siis ruumis, kus hotell oma hommikusööke serveerib. Mitte, et ruumil midagi viga oleks olnud, aga organisaatoritele nõu andes, oleks mina pannud talveaeda ikkagi need inimesed, kes ei olnud hotelli külastajad ja tulid ainult õhtusöögile. Ma ei oleks ka detsembrikuus  mangovahtudega mänginud. Mango on super tooraine  kokale, aga siiski detsember ei ole mango hooaeg ja üks  tipprestoran ei peaks mitte tarvitama külmutatud püreesid.

See oli meie ümbruskonna 4-s tärnirestoran, mida ma külastanud olen ja hetkeseisuga väidan, et meie oma küla Walksches Haus on parim.

Aasta ühel viimasel päeval, sain üle hulga aja juttu ajada(loomulikult moodsates kanalites) ühe vana sõbraga, kes nüüd Argentiinas elab ja toimetab. Nimelt tema elukaaslane Gabriel on kokk ja nad peavad mägedes, sõna otseses mõttes 100 aasta vanuses onnis, söögimaja. Asub see Jujuy provintsis, mis on põhjas (loodes) ja millel on piir Tšiili ja Boliiviaga. Kuna söögikoht ei ole ametlikult registeeritud, siis ainuke info selle kohta on Tripadvisor ja “rahvasuu”. Kohalesaamiseks peab veidike mägedes seiklema ja turistidele see meeldib. Igatahes kui keegi on rännuhuviline, siis siit näeb infot ja mõningaid pilte Gabrieli söögimaja kohta.  Kui oleks vaid võimalust, sõidaks ise kohe rändama. Sellistel söögikohtadel on tõmme. ja rahvas on selle söögionni hääletanud piirkonna parimaks.

Neile, aga kes tahavad veidi luksuslikumat elustiili ja samas rahu ja vaikust, siis julgen soovitada Ecuadoris seiklejatele oma grupivenna Migueli vanemate perehotelli, mil 4 tärni ja sealset suurepärast restorani, mille akendest  avaneb vaade, mida Euroopas ei näe. Ja kuidas saaksi, asub see hotell ju 5 minuti tee kaugusel ekvaatorist.  Hotelli nimi El Crater  Miguel oli  ülikooli ajal “huvitav nähtus”- tema vanemad olid taimetoitlased ja seega on tema inimene, kellele pole sünnist saati liha antud. Mingit probleemi talle taimetoitlasena elu Prantsusmaal ei tekitanud, kuigi ta mainis, et Euroopas on puuviljavalik ikka häbematult vilets. Kui ma seda hotelli kodulehte vaatasin, siis selles hotellis ongi esindatud kõik see, mida Miguel oma vanematest on rääkinud (peale selle, et isa jõukas on 🙂 ) – hotell on ehitatud looduslikest materjalidest, maja on kaetud kästsi nikerdatud kiviplaatidega ja toad sisustatud minimalistlikus etnilises võtmes. Iga pisemgi kasutatud detail on looduslik, disainitud ja valmis tehtud kohalike kunstnike ja käsitöömeistrite poolt. Majas on vaid 12 tuba ehk igale külastajale pühendutakse maksimaalselt- täielik paradiis. See ehk on ka väike etteheide meie 4 tärni hotellile, kus me oma aastalõppu veetsime, et hotell tegi koos aastalõpu hinnapakkumisega allahindluse ka teenindusele. Võis ka õnnetu juhus olla, aga just meie toa koristaja unustas igal hommik midagi ära- kas tuua puhtaid kätterätte või hommikumantlit, täita külmkappi karastusjookidega jne.

Hotelle on maailmas palju ja head sööki leiab ka juba paljudest maadest, üha vähem aga leiab tõeliselt head teenindust.