Mike Steinberger, üks suurepärasemaid veini (aja)kirjanikke meie planeedil ning raamatu
“Au Revoir to All That: Food, Wine and the End of France”autor, on selle aasta märtsis “New York Times´is” avaldanud artikli “Can Anyone Save French Food?”. Ega ta midagi uut selles artiklis ei ütle, kuid siiski on ta leidnud Pariisi restoranikultuuris uut hingamist täiesti ootamatul moel, mis prantslaste meele võib mõrudaks teha.

Pisike résumé:

Algab artikkel meenutustega eelmisesse aastasse kui suurimate ajalehtede pealkirjad pidid nagu šokeerima inimesi faktiga, et 70 % Prantsuse restorane kasutab suurtööstuses toodetud valmistoite.  Tõeline šokk või üllatus oli hoopis see, et see uudis ei üllatanud kedagi. Prantsusmaa kulinaarsed traditsioonid on viimastel aastakümntel närbunud vaadates ükskõik milliseid statistilisi näitajaid: alates toorpiima juustudest, mis moodustavad praeguseks vaid 10% kogutoodangust, prantslaste veini tarbimine on langenud võrreldes 1960 aastatega 50% ja muidugi suurim pauk on, et Prantsusmaa on McDonald`sile teine enim tulutoov turg maailmas.  Alates 1990 aastate algusest on Pariis olnud igav, etteaimatav toidu linn. Tõelist kulinaarset erutust pakuvad London, Kopenhagen, Tokyo, San Sebastian, New York.

Kuid…viimasel ajal on Pariisi restoranikultuuris näha uusi elujõu märke täiesti ootamatust allikast: noored välismaised kokad!  Pariisi restode-kohvikute edetabelites figureerivad sellised toidukohad nagu: Spring ja Bones.  Esimese kokk ameeriklane ja teisel pesueht austraallane ja restoranides pakutakse Prantsuse  klassikat, ei midagi võõramaist..Samal ajal on viimasel ajal enim räägitud /kirjutatud kokk Pariisis, Gregory Marchand, kes oma koolituse saanud hoopistükis Londonis(Jamie Olivier restos “Fiftteen”) New Yorgis, Hispaanias ja Hong Kongis  ja pakub oma Pariisi restoranis ” Frenchie”  nüüd suures ilmas õpitut- lisaks keetmisoskusele ka angloameerikalikku külalislahkust.

Kõik nimetatud kokad taastavad Pariisis “kadumaläinud” käsitöö oskust, menüüd on koostatud vaid hetkel turul saadavast kraamist ja Daniel Rose, Springi peakokk, ütleb et kasutab 16 erinevat tootjat- müüjat oma menüü 4 toidu jaoks.

20 aastat tagasi oleks kõlanud sõnaühend Ameerika või Austraalia päritolu peakokk pariislastele kui anekdoot või naerukoht. Praegu aga Pariisi söögikohad lausa kisendavad “seikluste ja lõbu” järele, mida võib leida teistest maailma suurlinna toidukohtadest.

Sissetulnud kokad tahavad Pariisi teha avatumaks –  nende veinilistidesse on tekkinud ka mitte Prantsuse veine, Pariisi on tekkinud “food truckid”,  läbinisti ameerikalik nähtus ja samas Springi ameeriklasest peakokk suudab Prantsuse toitu keeta nii autentselt ja maitsvalt nagu oleks ta pärit Lyonist, mitte Illinoisist.

Uue laine restoranid Mike Steinbergeri järgi. Kel rohkem huvi, mida Steinberger neist kirjutab, saab artikliga tutvuda siin.  Panen siia vaid nimekirja ja lühikirjelduse.

• Bones-  peakokk James Henry Austraaliast

Roseval – Bellevilles,  out-of-the-way linnaosas asuvat restorani teevad Sardiiniast pärit Simone Tondo,(töötanud varem Pariisi väga moodsas restos Chateaubriand) ameeriklane Michael Greenwold ja Kolumbias juurtega sommelier Erika Biswell, kes hullutab Pariisi maheveinidega.

Albion–  restot teevad Hayden Clout, kes tuleb Uus-Meremaalt ja britt Matt Ong.  Internetist leitud 29 jaanuari menüüst on näha märge, et küpsetamiseks kasutatakse kreeka pähkli õli.

Les Enfants Rouge–  jaapanlane Dai Shinozuk, kes teeb Prantsuse kööki ja hästi teeb.

• Abri -peakokk Katsuaki Okiyama, kelle on välja õpetanud Joël Robuchon. Kogu meeskond koosneb jaapalastest, keegi ei räägi inglise keelt, prantsuse keel on samuti konarlik, Söögikoht avatud köögiga, veidi suurem kui kingakarp  Mike Steinbergeri kirjelduse järgi 😀 Koduleht puudub, Facebook samuti, e-kirjadele ei vastata süstemaatiliselt. Kohti on raske saada.. Foodistade lemmikkoht! Siit leiab ühe arvustuse, piltide järgi ütleks küll vauuuu!
• Frenchie– Gregory Marchand – kõige ameerikalikum kokk Pariis,  sündinud Prantsusmaal ja rahvuselt prantslane. Menüüs 2 eelrooga, 2 pearooga,  mis vahelduvad.

• Verjus–  tegijateks ameeriklased Braden Perkins ja Laura Adrian.
• Spring– tegijaks Daniel Rose, Ameerika päritolu, kuid  peetakse kõige prantslaslikumaks chefiks Pariisis.  Rose on õppinud Lyonis Paul Bocuse kokakoolis.(mainima peaks vist, et New Mexico ülikoolist on Rosel filosoofia ja matemaatika ajaloo kraad, mis iganes see viimane tähendama ka peaks) Springile on Michelin ka 1 tärni andnud, kuid kirsiks tordil on, et eelmisel aastal tuli Springi peakokaks Gilles Chesneau, kes oli töötanud 20 aastat Guy Savoi 3 tärni restos!
• Le Camion qui Fume– food truck ehk toidulavka, tegijaks Los Angelesest pärit Kristin Frederic, kes pakub gurmee burgereid ja gurmee tänavatoitu. Business läheb väga hästi vastupidiselt prantslaste endalevitatud arvamusele, et prantslased ei armasta tänaval süüa ja et neile ei meeldi sõrmedega süüa. Väike  video, kus Kristin räägib oma armsa ameerika aksendiga kuidas nad oma toitu valmistavad  Video

Pariisi söögikohtadest saab väga hea ülevaate muidugi ka David Lebovitz/My Paris lehelt