Olen vahepeal käinud restoranis Nero ja Rothschildi veinide degustatsioonil, aga kuidagi ei suuda ennast kokku võtta, et sellest midagi kirjutada. Nero puhul võib lühidalt öelda, et toidust võiks ju isegi ülivõrdes rääkida, aga kõik see muu  kompott sinna juurde…  Kui see ei asuks nii kõladas hotelliruumis ja ei tekitaks sellist hommikusöögiresto tunnet, siis võiks ju olla selle restorani püsiklient ja peakoka talendi austaja, aga…..see teema tekitab minus nii vastuolulisi tundeid, et  kirjeldan meie toiduelamusi kunagi tulevikus.

Rothschild on teine teema, mis minust suurem on.  Sellest veinimõisast ei saa kirjutada nii, et ei räägi sellest  kuulsast, mõjuvõimsast ja omal ajal kindlasti maailma rikkaimast   perekonnast.  Aga mida rohkem ma  teemat uurin, seda rohkem satun vandenõude, illuminaatide ja Napoleoni sõdade rahastamise peale etc. mis viib peateemast kõrvale, aga on hirmus huvitav.  Kuni ma ennast harin ja  saan illuminaatidest kõik teada, kirjutan hoopis novembrikuu raamis, mis paljudes Prantsusmaa restoranides pole sealiha, vaid hoopis rupskikuu, ühest kuulsast roast, mille otsa ma juhuslikult koperdasin ja mida ma kindlasti järgmisel reisil proovida tahan, seejärel aga loodan Sadamaturult tooraineid leida, et ise valmistada.   See on:

Les pieds et paquets à la Marseillaise või siis oksitaani  keeles Pèd e paquet à la marsiheso.

(eesti keeli otsetõlkes: Marseille moodi jalad ja pakid)

Prantslaste kõige kuulsam triparoog on  Tripes à la mode de Caen ehk siis tripad Caeni moodi, mis on Normandia roog  loomamao baasil. Marseille roog aga on  uhke lambaliha roog, mis sisaldab tallejalgu ja tripasid (Palun andke keegi eesti keeli parem sõna kui võrkmagu, mulle meeldib hirmsasti tripa öelda!)  Ühest maost peaks saama 12 pakikest (paquet), mis täidetakse peekonitükikeste, peterselli, sibula, paprika ja valge veiniga ja küpsetatakse vähemalt 7 tundi.

Selle pildi  võtsin ma   Fureur des Vivres ´i  lehelt , väga hea õpetus kuidas pakikesi vormida.

Algmaterjal näeb välja selline:

Kirjeldusi sellest roast leiab ajalooürikutest juba aastast 1476, aga aastal 1886 paneb Clément-Marius Morard selle retsepti oma kokaraamatusse Manuel Complet De La Cuisinière Provençale (saab vist praegugi tellida ja osta) ehk  “Provance´i toitude valmistamise täielik käsiraamat”  . Selles raamatus on terve peatükk pühendatud  lamba jalgade ja sisikonna töötlemiseks ja “pakikeste” valmistamiseks. Sellest tuli  hirmus skandaal, igal marseillasel oli ju  oma perekonna retsept ja nad tõstsid kõva kisa- kes teatas, et retsept näeb rohkem tomatit ette, kes et peterselli tuleb rohkem panna  🙂

Bernard Loury (kuulus chef Marseille bouillabaisse restoranis  Chez Loury) , kes on 30 aastat  les pied et paquets´i  oma restoranis pakkunud (16 eurot maksab ehk siis 250 krooni!) , ütleb oma kodulehel , et see roog  on nagu omamoodi Marseille sibulasupp, mida süüakse pärast  pidu kell 4 hommikul. See on nn. roog  kõige vastupidavamatele…Isegi tänapäeval, kui noored joovad õhtu otsa õlut ja lõpetavad oma õhtu kas vodka või joint´iga  (vot see torin meeldib mulle eriti!), võiksid  nad end  turgutada selle võluroaga!

Reine Sammut, chef Luberoni restoranis   Fenière au Lourmarin , pakub seda rooga juba palju aastaid.  Olen kindel, et selles restoranis on söömas käinud ka kõige kuulsam luberonlane Peter Mayle ja seda rooga söönud!  Reine  ütleb ,  et kuigi tänapäeval võib  poest valmis paquets´e osta, on  ise  nende pakikeste tegemine  tõeliselt zen-tegevus ja samas ka tead, mida sinna sisse paned.

Näiteks tööstuslikult käib see nii:

Video selle roa valmistamisest