Uudis ERR kodulehelt:
Prantsuse gastronoomia on komitee hinnangul sotsiaalne tava, mille eesmärk on pühitseda kõige tähtsamaid hetki inimeste elus. Oluline on eelkõige rituaal – kuidas toitu veiniga sobitatakse, lauda kaetakse ning lauanõud ja söögiriistad asetatakse.
Lisaks arvati kultuuripärandi hulka ka Mehhiko traditsiooniline toit.
See, et prantsuse köök on oluline ja tähtis Prantsusmaa tsivilisatsiioni osa, on teada ka neile, kes pole Monsieur Dekister´i Prantsuse tsivilisatsiooni ehk ajupesu tunnis käinud(nagu mina näiteks). Selles tunnis tehakse mitteprantslastele selgeks, et kõik mida prantslane teeb, on tsivilatsioon ja kõrge kunst. Ma olen osati nõus, et Prantsuse gastronoomia on klass omaette, aga mis mõttes prantslased tähistavad tähtsaid hetki oma elus söögilaua taga(????) ja jagan pigem vaateid prantsuse gastronoomia krooniku Gilles Budlowskiga, kes küsib :
Aga itaallased? Itaallastel on AOC tooteid vaata et rohkemgi kui prantslastel: Alba valge trühvel, Norcia must trühvel, Carnaroli risotto, Arbario riis, Gragnano pasta, Toskaana ja Liguuria oliivõli, Casteluccio läätsed, Piemonte stiilis vasikaliha (vitello tonnato), Parma “sink”, Langhirano, San Daniele – samuti kuulsad prosciuttod. Lähme edasi: väikesed Puglia kirsstomatid , mozzarella, Limoncello… Kui nüüd veel eriti norida, on itaalllastel väga täpne traditsioon kuidas süüa: antipasto, primo piatto, secondo, dolce…
Või võtame Hispaania: Pinxos ja San Sebastian, kas see pole kultuuripärand? Või Andaluusia tapas, Manzanilla šerri, kuulus Iberico jamon ja Pata Negra- tema tippude tipp. Ja Kreeka köögi traditsioonid-kas need pole miskit väärt? Hispaanlased said samasse kategoriasse kirja vaid oma flamenco.
Kas sushi ja Jaapan ei käi kokku või Maroko Diffa rituaal koos oma kuskussi ja pastillaga? Pekingi part, Dim-Sum ja magushapu kaste Hiinas, Vietnam ja Bo bun ja Banh Cuon, Tai köök oma Tom-Kha-ga etc.
Ühesõnaga, ei tee au see šovinistlik samm prantslastele, kes on kogu au toidukultuuri eest teistest üle sõites, endale krahmanud.
Tigu Tegemised 
aah, las nad olla! eks kõige kõvemini vehitakse sellesse nimekirja pääsemisel ikka nende nähtustega, mida väljasuremisohus olevateks peetakse. prantsuse klassikaline gastronoomia on juba ammu ajale jalgu jäänud, ehk ongi aeg teda väärikal kombel mumifitseerima hakata.
ja vaevalt, et mõni lõuna-prantsusmaa funes, kes päevast päeva kapsasuppi teeb, sellest tiitlist midagi erilist arvab.
nii et kellele vaja, tõstku tiitel keset söögilauda, maailm oma uute ja vanade tavadega liigub ikka edasi.
Oi Liina, kuidas veel see lihtne prantslane arvab. Ma juba kujutan ette kulinaarseid vaidlusi maailma parima chefi Patrickuga sel teemal…
ma oleks kärbes te seinal…