Olen järjest vaatama sattunud Jamie Oliveri saateid: kõigepealt ponnistusi Inglismaa koolides ja nüüd siis Itaaliasse põgenemist ja olen Jamiest võlutud. Kui ta vahepeal tundus mulle rohkem selline sahkerdaja-turundaja tüüp, siis nüüd olen temast oma arvamust muutnud.
Ausalt öeldes viimane saade, kus Jamie käis Puglia koolisööklas, ajabki toidukultuurist hoolival inimesel silmast vee välja.
Kui normaalne ja ilus see tundub, et Vahemeremaades, õpetatakse lapsele kodus koos tähtede, numbrite ja muude algtõdedega ka toidukultuuri.
Inglismaal nagu meilgi, on inimestele info viimine normaalsest toitumisest ja toidukultuurist mõnedele inimestele missioon, mõnedele elutöö (Elizabeth David)
Huvitav on seejuures see, et kui ma mõtlen oma tutvusringkonna peale, siis pea kõik on kulinaarselt andekad inimesed, käivad marjul-seenil, keedavad-küpsetavad-konserveerivad. Kui aga võtta üldpilt, on asi ikka pea sama kole, kui Inglismaa koolides.
Vaatasin täna Pelgulinna Selveris kus järjekord pikk oli, mida siis inimesed oma toidukorvi on pannud. Ja pilt oli üsna masendav: ikka 3 saia, vorst, piim, õlu, viin. purgisupp ja mulgikapsad purgis olid ka tegijad. Lihatoodetest ruulis kindlasti hakkliha. Kaladest panin tähele, et ainult soolaheeringat osteti. Ometi oli kalaletis isegi kuld-merikokre ja ka lõhet, karpkala ja veel midagist.
Tipptasemel on meil ju selle nn. Eesti tooraine tutvustamisega kõik korras- tippkokad käivad võistlemas, kasutavad kohalikku toorainet ja toovad auhindu.
Aga massides seda kultuuri pole ja minu arvates pole probleem ainult selles, et tuleb kodumaist süüa, vaid et meil on massiliselt inimesi, kes toituvad vägagi kodumaiselt, aga-purgisuppidest, konservidest ja keeduvorstist! Itaallane ei annaks koerale ka sellist jama ette!
Vaatamata sellele, et viimases Ekspressis Margit Kirsipuu kiitis Terevisooni hommikukokki, siis mina ei näe sealt küll mitte ühtegi Jamie Oliveri, kes peale enda reklaamimise veel millegi muuga tegeleksid. Tänasel kokal (vist oli nimi Ants) jäi aga kuulaja-vaataja veenmiseks sõnavara puudu. Ma ei kahtlegi, et antud härra lõigata, praadida ja küpsetada oskab, aga kuidagi sisutu ja hingetu on see kõik ja rohkem eputamine ja reklaam kui missioonitunne. Juttu oli nagu palju, aga info jutus puudus nagu Arnold Rüütel oleks kokasaatesse pandud. Muidugi kui võrrelda meie ülejäänud kodumaiste kokasaadetega, siis ehk tõesti on see hommikukokkamine sutsu parem. Muide minule meeldisid kunagi Imre Kose kokasaated ja ma ei saagi aru, misk Imre sellest loobunud on. Aga muidugi kui võimalus on vaid Santa Maria toodetega oma sööke valmistada, siis iga endast lugupidav kokk peabki loobuma 🙂
Mis ma öelda tahtsin? Meie kokasaated ei kannata vaatamist!
Tigu Tegemised 
Jamie Oliveril on isiklik missioon täita ja ta ei tee seda mingi poosi pärast, vaid ilmselt ikka tõesti südame sunnil. Olen kehv kokasaadete vaaataja, kuid tema omi võimalusel jälgin küll huviga.
Mis puutub aga eestlaste toidukorvi sisusse, siis kipub nutt tihti peale tulema. Vajame ilmselt oma Jamiet.
Oi kuidas see teema mind leili ajab. Kokasaated on tõeline õudus kuubis. Kunagi, kui Anni Arro tuli oma ideega “Meie Annid”, siis olin nii põnevil. Olin ise just veidi enne seda saadet midagi sarnast oma peas ette kujutanud. Aga tulemus oli nii hale, et paha oli vaadata ja lõpuks ma ei vaadanudki enam. Ülejäänud kokasaated räägivad (tunnistan, et viimase aasta kokasaateid ma näinud ei ole) ainult muu maailma roogadest minu meelest ja seda ka mitte just kuigi isuäratavamalt moel. Sama lugu on toidukohtadega, just selliste keskmise hinnatasemega kohtadega – mina ei leia Tartus ühtegi kohta, mis maitsvat kodumaist toitu teeks, ainult Vahemeri või Aasia. Kirjutasin selles isegi Naistelehes kunagi ühe väikse jutu oma kolumnisarjas. Minu meeles on asi selles, et eestlane ise ei hinda kodumaist toitu, suhtub sellesse üleolevalt. Muidugi ei tule niimoodi meie toidu sisse ei kultuuri ega elu! Segane jutt sai, aga vast on kuidagi arusaadav, mis mul öeld oli 🙂
Aga proovime muuta mu toidukorvi: Noh üle 400 krooni ei tohiks see maksta.
Ma ostan seahakkliha )kotlette kui teen siis kilo olen kas turu päält võo poest võtnud), parematel päevadel võtan nii 800 gr sea välisfilee tüki snitslilihaks. Kui ma kroone loen siis jah panen korvi 9.90 viilutatud keeduvorstikarbi, siis soolaheeringat ostan. Mulgiputru ja purgisuppe ei osta küll 🙂 too küll on tabu. Aga parimatel päevadel ostan forelli, tollest üks pool ahjus, teine soola ja pea-saba-uimed supiks. Mul toidukorvis on Alma hapukoor, sulatatud juust Merevaik, 2 kilone säästu nisujahu (viimasel ajal pole kallimat Sunnuntai jahu ostnud), värsket kurki ostan ja paremal päeval tomatit. Olivia toiduõli, Perenaise saia, kuigi olen leivaküpsetaja-siis vahel ostan poeleiba ka, Saaremaa võid, Alma vahukoort (magustoidu tegemiseks), nii 400 gr suitsuliha või sinki taisemat, vahel ka kondita suitsupeekonit,frikadellipaki ka ning koerale kassidele- noile kulub ikka raha.Suhkrut, kohvi-noid iga kord ka ei osta nii nagu tegelikult jahugi.Ja olen ostnud toorsalateid noh et prae kõrvale või nii,nood ei maksa palju ka kui karpi nr 2 või 3 võtta.
Ühesõnaga muutke mu ostukorvi palun! Täitsa julgelt kohe.Meid on peres 5 pluss hundi moodi krantskoer ja kaks kassi aga kui suur paks mees sõidus, siis 4kesi oleme. Lastest 2 on teismelised ja 1 on viie aastane.
Mul lapsed ammu juba räägivad, et ma võiksin vähemrasvast toitu teha ja rohkem tervislikku.
Ma arvan, et aus peab olema- pole vaja teles rääkismas käia, a la et meie restoran kasutab ainult kodumaist toorainet. Tegelikuses on asi nii, et alati see ei ole võimalik, restoranid kasutavad palju külmutatud lihatooteid etc.
Vahemerd ja Aasiat on lihtsam teha: tavaliselt teevad seda inimesed, kel selle köögiga kogemused.
Eesti restoraniköök tuleb alles luua. Aga selles nagu asi ongi, et noored andekad kokad, kes auhindu saavad, ei kipu oma söögikohta tegema ja ise riske võtma. Tööandja tiiva all on turvalisem- kokale tagatakse “loomiseks” tingimused,hea palk, leitakse sponsorid, kes toorainet “loomiseks” annavad etc.
Aga selge on ka see, et ega meie pangad ka õlga alla ei pane ja laenu hea meelega ei paku.
Olen kuulnud küll aegaejalt, et see või teine kokk sai rahvusvahelistel võistlustel hea koha. Aga ma ei lähe näiteks selle peale sööma restorani Korsaar. Egoisti minekut ma küll planeerin, aga seda mitte auhinnatud koka, vaid Demjanoviga seotuse pärast.
Meil oleks vaja lühikesi reportaaze pigem hommikuti turgudelt ja poodidest, mis sinna uut ja värsket on tulnud, mitte järjekordet kokka hommikul teles, kes mingi imeasja jälle välja on mõelnud.
Iti!
Teie muidugi teete maal õues mehemoodi tööd ka ja võite endale rasvasemat lubada. Ja sa ei jäta midagi seetõttu ostmata, et toidukorvi õlut või viina panna 🙂
See on raske teema-3 lapsega piiratud eelarvega pere. Aga sul on ju suvel aed ja suvel-sügisel on su toidulaud ju rõõmsam kui paljudel linnainimestel.
Minu pensionärist ema toidulaud koosneb talvel põhiliselt oma aia saaduste konservidest. Ta paneb absoluutselt kõik purki: herned, oad, tomatid, kurgid, peedid. Teeb ka sellist Toome salati moodi segu. Marjad-seened nagunii. Jonas käib kalal ja toob kala. Poest ostavad nad sepikut (ei söö nad saia ega leiba), õli, jahu, suhkrut ja õlut muidugist ka saunaõhtuks.
Kui me sel pühapäeval oma grilli üles sättisime, siis nad kuramused ei söönud ei krevetti, ei entrecote’i- nemad nagu itaallased söövad oma piirkonna toitu!
Aga hakkliha koha pealt ma küsiksin küll Iti, et miks sa ei osta lihatükki(kaelakarnonaad) ja ei pane ahju- kas tuleb palju kallim kui kotletid? Või kas teil ei müüda seal kandis Peipsi latikaid- värsked 35 krooni kilo?