Varsti esimene advent käes, Aveiro ja Ilhavo näiteks on oma jõuluinstallatsioonid üles seadnud(enamus jõulutuledest on sardiinid ja kajakad loomulikult) ja 24.novembril avati Christophe Willemi kontsertiga Strasbourgi jõuluturg.

Pärast eelmise aasta terrorirünnakut Berliini Breitscheidplatzi jõululaadale, on kuidagi üldse kõhe rääkida suurtest jõuluturgudest ning sel aastal käibki iga jõuluturu avamise reportaaži juurde pikk jutt turvameetmetest, mis sel aastal ette on võetud. Uus karm reaalsus ja nii huvitav kui see on, pole ma iial nende jõuluturgude vastu suurt huvi tundnud, aga tänavusel aastal on minu sees jõuluootus. Ma olen lõpuks ometi oma elu normaalsesse rütmi saanud, et jõulud ei tähenda minu jaoks enam pikemat puhkust kus magada ja süüa saab ja jõulukingituste hankimine ei tekita minus paanikat.

Portugalis liigume talve poole pikka mööda, päev on lühikeseks jäänud, ööd on külmad ja aedades algab lehtköögiviljade hooaeg. Naabrimees võttis oktoobris kõrvitsad üles ja külvas asemele mingid kapsalised, mis kõik juba korralikud taimed ja varsti harvendamist nõuavad.

Minul on aias hakanud õitsema lilled, mis Eestis on tuntud eksootiliste toalilledena- kallad, paradiisilinnu-lill, mingid kaktuselised ja gardenia stardib ka kohe.  Kapsad muidugi istutasin ka maha ja külvasin mingeid rohelisi spinatilaadseid taimi ühe nimi Nabo Grelos de Santiago, mis eesti keelde tõlgituna on lehtnaeris. Toredad sakiliste äärtega väga maitsavad lehed on sel taimel ja alla ei kasvata see naeris midagi. Ostsin korra turult ja näksisin kõik toorelt ära, nüüd külvasin aeda ka. Leht on palju õhem kui lehtkapsal või lehtpeedil, seega saab kasutada nii salatilehtedena või siis kuumtöödelda. Välja näeb selline:

Teine roheline talvetaim on nimega Nabiça. Mis on samuti mingi naerise või kaalika leht, aga veidi teise kuju ja sakiga ning teadjate jaoks suur vahe pidi olema neil 2 taimel. Ma seda viimast poes või turul pole näinud, kui aias valmis saavad eks siis saan kirjeldada erinevusi.

Vista Alegre portselanivabriku poodides on jõulukollektsioonid juba lettidel- ma luksun rõõmust kui lihtne on sel aastal jõulukinke teha!

Lisaks teen ma sel aastal midagi täiesti üllatavat- oleme Saksa sõpradega planeerinud minna patseerima Strasbourgi jõuluturule üks laupäev kui ma detsembris Saksamaal olen.  Ja ma tõesti ootan seda-ei mingit jõulustressi!

Ja nüüd see kõrvits! Hapendamine ehk peenemalt fermenteerimine on Eestis nii vana ja tavaline asi, et mis sest ikka eraldi rääkida. Aga ikkagi, ma olen köögivilju hapendanud, aga kõrvitsaga olen klassikalisemalt läbi käinud ehk teda ikka marineerinud. Nüüd aga sattusin sellise filmilõigu peale ja mul tuli vastupandamatu soov kõrvitsa hapendamine ära proovida.  Klikka siia, avaneb leht kus näidatakse erinevate köögiviljade fermenteerimist.

Kõrvitsa fermenteerimine on tõeliselt zen tegevus ja toob kööki jõululõhna ka ilma jõuluvürtsideta, mis klassikaliselt kõrvitsaga kaasas käib.

Originaalretsept on selline, mina tegin endale väiksema koguse esimeseks prooviks:

1 kg kõrvitsat
30 g meresoola
1/2 tls rohelisi piprateri
tšilli helbeid või hakitud värsket tšillit
küüslauguküüs, seibideks lõigatud
Soolavesi ( 200 gr vee kohta 1 tl soola, lasta keema kuni sool lahustub ja siis maha jahutada)

Kõrvits puhastada seemnetest. Mina koorisin kõrvitsa ära, filmis proua soovitab lohakalt koorida, sest kõrvitsakoor on ka väga tervislik ja pigem hapendada koos koorega.

Lõikuda õhukesed 6-8 cm pikkused tükid. Mina tegin seda mandoliiniga, aga sobivad kõiksugu lõikurid, mis tänapäeval köögikombainide küljes on.

Edasi antud soovitused käivad kõikide köögiviljade, mitte ainult kõrvitsa kohta:

• Aseta juurviljad tihedalt purki, puista vahele küüslauguviilud ja chilli – jäta 5 cm purgi äärest vabaks.
• Vala soolvesi kõrvitsale, kuni need on täielikult vee all.
• Kata juurviljad väikese taldrikuga, mis purgiavast läbi mahuks.
• Aseta taldrikule puhas raskus (näiteks klaas veega), mis takistab juurvilju veepinnale tõusmast.
• Kanna hoolt, et juurviljad oleksid alati soolvee lahusega kaetud. Kui nende katmiseks ei jätku piisavalt lahust, keeda vett juurde, sega selles vastav hulk soola, jahuta uus soolvesi parajale temperatuurile ning lisa see purki.
• Aseta purk kaussi või sügava põhjaga taldrikule, et kinni püüda üle ääre voolavat soolvett. Kata purgi ava suure taldriku või köögirätikuga.
• Lase hapnevatel juurviljadel seista toatemperatuuril vähemalt kolm päeva. Kontrolli aeg-ajalt, kas juurviljad on ikka soolveega kaetud. Eemalda ja viska ära kogu vaht, mis lahuse pinnale võib tekkida.
• Maitse kolmandal päeval juurvilju. Kui maitse on meeldivalt hapu, sulge purk kõvasti kaanega ja aseta külmkappi.

(Need õpetussõnad pärinevad Marika Blossfeldti raamatust  “Looduslik toit. Ehe ja tervendav”)

Ma sattusin hoogu ja fermenteerisin purgikese sibulaid ka.