Mulle valmistab suurt raskust võrrelda Portugali Eestiga, sest ma ei taha võrrelda nii, et jääks mulje nagu Portugalis oleks rohi rohelisem ja taevas sinisem. Ma ei kuulu nende Eestist lahkujate hulka kes kuidagi Eesti peale solvunud või pahased on – olen hargmaine eestlane, kes elab Eesti sündmustele kaasa ja on kursis sõprade kaudu ka Eesti restoranimaailmas toimuvaga. Eestis elades ei kuulanud ja lugenud ma iial nii palju kodumaiseid päeva- ja poliitikateemalisi arutelusid kui nüüd.

Nii et kui ma nüüd hakkan kirjeldama Aveiro tüüpilist pühapäeva ja võrdlema oma Eesti elu pühapäevi, siis see on hoiakult neutraalne, lihtsalt olukordi kirjeldav.

Ma ei suudagi esimese hooga meenutada, kuidas tüüpilised pühapäevad Tallinnas välja nägid. Tundub, et me vist põgenesime igal nädalavahetusel linnast ära ja hiljem üksi elades oli pühapäev esimene vaba päev Tigu töönädalast ning see oli eriliselt laisk, enamasti ma toast välja ei tulnud kui just sõprade poole sauna polnud kutsutud.

Saksamaal tekkis ka mingi pühapäevarutiin: Uwe käis hommikul pagari juurest värskeid brezeleid ostmas ning pärast hommikusööki läks staadionile kohalikku “jalkat” vaatama ning mina kuulasin raadio “tühjaks” alates Jüri Kuuskemaa Memooriast lõpetades Hallo Kosmosega. Väga harva käisime pühapäeval väljas.

Kuidas meil Portugalis välja kujuneb, eks seda näitab aeg, kuid Aveiros üldiselt pühapäeval tulevad inimesed kodunt välja, panevad end ilusasti riidesse ning pärast kirikut patseerivad tänavatel ning joovad kohvi ja lubavad endale kohvi juurde juurde mõne  eriliselt magusa koogi. Palju näeb vanu inimesi keda lapselapsed toetavad kõndimisel- väga härdakstegev pilt. Pärast kohvikut suundutakse koju perelõunale ja linna peale jäävad turistid.  Seda hõredamat aega on kella 5ni õhtul kui terrassidele hakkab taas valguma nooremat rahvast, et juua väike õlu või kohvi. Enamus baare sulgeb pühapäeval kell 20.00 ja enamus restorane on üldse kinni. Mõned eilse pühapäeva plõksud: