Korsika teejuht

* Tekst ja pildid Kaili Kaseorg-Cremonalt. Kaili abikaasa on pesueht korsiklane, seega on Kailil Korsikaga tihe suhe.

———-

Mõtlesin seekord kirjutada natuke Korsikast. Minu tutvusringkonnas on üsna mitmed inimesed seda Vahemere saart külastanud, aga siiani tundub, et populaarsemad sihtkohad asuvad ikka kas Kreekas või Itaalias või hoopis… Türgis. Noh, ja lisaks see, et ikka ja jälle imestatakse, et Korsika… aaa see polegi Itaalia või? Ahh et Prantsusmaa… jaa-jaa oli vist Napoleon sealt pärit või midagi. Tegelikult pole selle üle üldse vaja imestada, sest kultuuriliselt ja keeleliselt on korsiklased tõesti itaallastega sarnasemad ja ega prantslased asjata neid pisut “metsikuteks” nimeta.

Minu esimene tutvus Korsikaga oli 8-9 aastat tagasi, mil ma külastasin ka naabersaart Sardiiniat. Pean tunnistama, et turistina jättis mulle sügavama mulje just Sardiinia, kuna see tundus mulle sama inimtühi kui Eesti ja võib-olla olid seal ka inimesed esmapilgul sõbralikumad 🙂 Seal ütles üks kohalik mees, et õige Sardiinia pole mitte see, mida sa näed rannikul, vaid just sisemaa. Ka Korsika puhul peab see 100% paika. See veidi salapärane ja mägine saar oli minu jaoks veidi „kinni“ ja õieti avanes alles siis, kui sinna kuulsat GR20 tegema läksin (paljude arvates üks raskemaid matkaradu Euroopas, mis ühtlasi on ka hea põhjus alternatiivturismiks. Ülevaade siit🙂 Panen siia mõned fotod sellest mägimatkast, et pisut isu tekitada (tegelikult on kõik muidugi kordades kaunim 🙂

34. Kitsede Org 2

IMG_7726 IMG_7757 IMG_7581OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Korsika pole mingi erand turisminduse rubriigis “meri ja päike ja palmid”, kuid ega siis alati ei ole nohused põhja- ja kesk-eurooplased saarele kippunud. Lugesin kunagi ühte artiklit, kus kirjeldati üsna õõvastavalt, kuidas peale teist maailmasõda peeti Vahemere piirkonnas sõda malaariaga ning selleks, et nakatunud sääskedest vabaneda, kasutati kurikuulsat mürki DDT. Lihtsalt meenutuseks, et see on eriti paha keemiline ühend ja jõuab organismi ka keerukaid toiduahelaid pidi (näiteks kalu süües). Alles siis, kui haigust tekitavatest sääskedest oli lahti saadud, hakkasid inimesed madalamatel rannikupiirkondadel veini- ja tsitruseistandusi rajama. Enne seda oli niisugune tegevus praktiliselt võimatu ja vaatamata suurepärastele klimaatilistele oludele üsna väikesemahuline. Ühtlasi tõi see kaasa ka selle, et ei kardetud enam rännata saare ühest otsast teise, “karjused hakkasid veinitootjateks” 🙂 ning ka turistide liikumine võis alata. Mis omakorda on viinud tõsiasjani, et kogu infrastruktuur turisminduseks ongi koondunudki peamiselt rannikule.  Nii asuvad rannikul tähtsamad asulad ning heas korras teedevõrgustik ning samas kõik, mis jääb sisemaale, on suurel määral teisejärguline ning unustusse vajunud. Sellest ka probleem, et tavapäraste turismitrajektooride puhul jääb sisemaa avastamata. Tüüpiline turist tahab ikka oma õhtusööki nautida vaatega merele (aga miks on see parem vaatest mägedele?) ja mugavalt ning kiiresti jõuda punktist a punkti b. Sisemaal on kõik nii keeruline – külakesed on väiksed, teed on käänulised, majutusega on kitsas ja kogu sellest jamast saadud migreenihoogu ei leevenda ka hunnitud pastoraalmaastikud.

IMG_7450
Rannikul asub suurem osa asustusest, sest kusagilt mägikülast tööle sõiduks kuluks liiga palju aega ka kohalikul. Samuti tasub tähele panna, et mägedes ei saa tegeleda teatud liiki taimede kasvatamisega nagu näiteks viinapuud ja tsitruselised – viinapuud vajavad ruumi ja päikest, mida laugemal maastikul on ohtralt ja tsitrused ei talu mägist jahedat kliimat ning vajavad kasvuks palju-palju vett.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
See on idüll, aga vaid väike osa turistidest jõuab sellele teele. Mis on iseenesest hea mulle, aga kohalikku külaelu ei toida.

Mis jääb siis turistile? Jah, ikka suplus Vahemeres koos kohustusliku jalutamisega palmide all ning vahest õnnestub mõnel õnnelikul kaasa osta ka purgike konfitüüri, mis tõepoolest tehtud kohalikest klementiinidest. Ilmselt avastab mõni prantsuse turist üllatusega, et restorani omanik või ettekandja on pärit samast linnast Põhja-Prantsusmaal, kust temagi. Korsikal on inimeste liikumine väga loomulik ja sage, st et kohalikud liiguvad mandrile ja tulevad pensionile jäädes Korsikale tagasi ning väga loomulik on ka see, et hooajaline tööjõud on pärit mandri-Prantsusmaalt, vahel ka kaugemalt. Asja veidi kurvem külg on see, et migratsioon on sedavõrd hooajaline, et talveperioodil võivad osad linnad ja paljud külakesed jääda päris inimtühjaks. Külastasin näiteks selle aasta märtsikuus, st hooajaväliselt, populaarset ja idüllilist sadamalinna Bonifaciot ning avatud oli vaid üks restoran, mille omanikud polnud ka kohalikud. Talvel puhub 95% neist söögikohtadest kõle tuul ja pole ime, kui absoluutselt KÕIK on kinni. Kui ka kohalikud elanikud on suure osa aastast eemal, turistidest rääkimata, ei tasu ükski aastaringne äri ennast ära. Kui reisid hooajaväliselt Korsikal, siis vaata linnakestes ja külakestes aknaid: kui luugid on suletud, on inimesed ära, võimalik, et majas pole enam aastaid elanikke olnud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Niisugused armsad külakesed ja majakesed. Isegi, kui väliselt tundub kõik kena ja klants, pole ilmselt siin palju elanikke. Tihti näeb vaid mõnda päris vana inimest või tuiskavad oma neljaveolisega mööda kohalikud kitsekarjused või jahimehed. Nemad ehk elavad seal, aga kas kogu aasta, ei tea.

Ilmselt külastabki enamik inimesi Korsikat hiliskevadel või suvel ning minu soe soovitus on, et tulebki minna omal käel ja võimalikult sügavale saare südamesse. Kevad on just paras aeg, et maitsta värsket brocciut, lasta endale lõigata parimad palad kohaliku “kastanisea” kintsust või minna lihtsalt loodusesse ja korjata näiteks kimp rosmariini. Kuigi mingit valikut hõrgutistest müüvad supermarketid ja suurt osa kohalikust kaubast saab osta väikestest “konfitüür-vein-juust-liha” tüüpi poodidest, saab ehedat elu avastada vaid mägedes ning kohalikega suheldes. Nii olen sattunud näiteks ühe kitsepidaja juurde, kelle farm asub eelpool mainitud GR20 matkamarsruudil (siit ikka soovitus – matkata on lahe! ) Ka autoga ringi sõites kohtab sisemaal kitsekarju pea igal sammul, antud koha teeb aga eriliseks see, et sealt käib läbi palju rahvast, kuna kohapeal saab ka ööbida ning nautida õhtusööki. Külastasime seda farmi kahel aastal järjest ning tundus, et seal on alati selline mõnus melu ja natuke erilised inimesed. Nii ei möödu põhimõtteliselt ükski õhtu väikese peota ning kui seltskonnas on musikaalseid kohalikke, võib kindel olla, et lõpuks laulad ka ise keelt oskamata. Korsiklased nagu eestlasedki armastavad väga laulda ja huvitaval kombel on need karjused oma loomade kutsumisega vist hääle niisuguseks treeninud, et kõik peavad ka viisi enam vähem 🙂 Farmi peremees Noël on muidu tagasihoidlik mees, aga kuna igal õhtul juhtub nii, et kokku satuvad jutukamad ja pisut ülemeelikud matkalised, siis tõmmatakse ka tema käima 🙂 Ka niisugust muusikat võib seal kuulda 😀

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Niisuguse nimega kitsefarm on Noëlil

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Noël kitsi lüpsmas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Igasugust rahvast käib neil külas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tihti käib külas ka giid Robert, kes on liialdusteta üks parimaid Korsika mägede tundjaid. Robert polnud küll meie giid, sest me matkasime omal käel 🙂 kuid olen jälginud hiljem, et Korsika loodusturismi teemadel võtab just tema meedias tihti sõna

IMG_7894
Vahel pannakse külalised kööki nõusid pesema, nii et oma inimesed saavad vähemalt ühe suitsu teha 😉 Külaliste kulul tehakse ka taksonalja (vt silt posti küljes) 😀 (selgituseks: farmi pääseb vaid omal jalal kohale tulles, sest ühtegi autoteed sinna ei vii. OK, helikopteriga saab ka!)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

IMG_7880

Kui rääkida Korsika toidust, siis ei saa üle ega ümber seast. Sigu on saarel peetud aastasadu ning traditsiooniliselt kuulub sealiha söömine talupojakultuuri juurde.  Teisi koduloomi oleks kitsastes looduslikes tingimustes raske ka ohjata või oleks nad lihtsalt pidevas toidupuuduses – kuid sead ja kitsed sobivad ideaalselt võsavahele jooksma 🙂 Tegelikult ongi nii, et sigu peetakse vabalt, st üldjuhul ei ehitata neile aedikut. Olen küll mõelnud, et kuidas nad minema ei jookse, kuid ilmselt siis peremehe tihe külastusgraafik peab neid paigal 🙂  Kohalikud isegi nimetavad oma sigu metsikuteks (porcu di foresta), kuigi mõistagi nad pole metssead. Nõnda vabalt ringi uidates ja erinevaid taimi nosides kasvavad sigadest vintsked tegelased, kelle liha on vägagi mõnusa mekiga. Asi, mis sigu eriti huvitab, on värskelt maha kukkunud kastanid, mistõttu viivadki talunikud oma karjad sügiseti kastanisaludesse.  Seal annavad kärsad oma lihale viimase lihvi ehk siis kasvatavad hea mekiga rasva ja lähevad jube paksuks 🙂

Lihtsalt selgituseks, et Korsika seatõug Nustrale on alates 2006. a ka ametlikult tunnustatud. 2000 a loodi Syndicat Salameria Corsa, mis töötleb vaid kohalike seakasvatajate toodangut, mis peaks omakorda aitama kaasa erisuse loomisele kohalikku päritolu ja võltsitud lihatoodangu vahele (umbes 90% turul olevast lihatoodangust, mida müüakse traditsioonilise pähe, ei ole seda mitte). Nimetatud ühing aitab alates 2012. a müüa osasid tooteid ka AOC toodanguna.

Mainin siinkohal ära ka mõned põhilised tooted, mida seast valmistatakse (pr.k. la charcuterie corse, korsikapäraselt: salameria corsa)

Le jambon sec (korsikapäraselt: u prisuttu) – sirvides ühte Korsika  kulinaariaraamatut, leidsin sealt prisuttu kohta järgmist: 1933. a märgiti Prantsuse gastronoomide akadeemia poolt, et prisuttu on Bornholmi singi kõrval õrneim ning aromaatseim omataoliste seas.  AOC toodet „Jambon sec de Corse —Prisuttu” valmistatakse sea reietükist ning umbes 12 kuud laagerdunud lihal peaks lõpuks olema puuviljaline aroom pähkli-, seene- või tammeste nüanssidega; maitse on iseloomulikult soolane, pipratse toonidega, sest muud maitsained pole lubatud.

L’echine (korsikapäraselt: a coppa) – päritolunimetusega „Coppa de Corse — Coppa di Corsica” toodet valmistatakse kohalikku sea seljatükist, mis soolatakse, kuivatatakse ja laagerdatakse. Maitse ja aroomi poolest peaks ta olema sarnane prisuttule.

Le lonzo (korsikapäraselt: u lonzu – AOC nimetusega „Lonzo de Corse — Lonzu” toodet valmistatakse sea fileeosast ning maitseomadustelt on see sarnane eelnevatele.

Ehk on ka huvitav teada, et kuigi lihatoodete säilitusvõimalused on tänapäeval mitmekesised, siis õige lonzu ja coppa on saadaval varakevadest sügiseni ning need tooted on tüüpiline eelroog korsiklase toidulaual. Prisuttu peaks reeglina olema poes müügil aastaringselt ning seda käsitletakse rohkem pidusöögina 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vahel ehitatakse sigadele ka aedikuid ja pisikesi onne, ilmselt on see rohkem talvisteks oludeks, sest niisugusel maastikul võib vabalt meeter lund maha tulla.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sigu on mitmevärvilisi, aga meile tuttavat “roosat notsut” sealt ei leia 🙂 Vahel segunevad kodusead ka metssigadega, mis on vabapidamise loomulik kaasnähtus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Lihatooteid küsi väikestest poodidest, sest reeglina supermarketist päris õiget asja ei saa. Kuid funktsioneeriva ja usaldusväärse väikepoe leidmine võib ka raske olla.

Kastan – Korsikal arvatakse olevat umbes 50 erinevat kastanivariatsiooni, mis erinevad üksteisest maitse ja muude omaduste poolest. Mõned sordid sobivad paremini jahuks, mõned rohkem maiustuste või alkoholi tegemiseks (n kastanijäätis, kastanipasta ja liköör). Tasub ka märkida, et mitmed tootjad pakuvad AOC kastanijahu ja ka -mett. Ise olen alati Korsikal käies kastanijahu kaasa toonud, aga ülihead suhet meil tekkinud pole. See-eest on veidi mõrkjas kastaniõiemesi minu lemmik. Kui üldse rääkida meest, siis minu kogemusel tasub AOC mett alati kaas osta ja seda eriti kohtadest, mis on meie kliimavöötmest erineva taimestikuga – võib avastada väga lahedaid ja ootamatuid maitsenüansse. Muide, ka toored kastanid kõlbavad süüa ja neil on küllalt sarnane maitse sarapuupähklitega. Kuid ei tasu ebameeldivalt üllatuda, kui suvaliselt nopitud kastan tundub veidra maitsega – kõik nad polegi meie jaoks söödavad, selles mõttes on kastan sarnane viigipuuga.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kastanisalu. Olenemata aastaajast kohtab niisugusel maastikul alati sigu. Lisaks püüavad kastanid pilku oma ülijämedate ja kohati pikselöögi tagajärjel põlenud tüvedega.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kastani õied. Tegemist on siis Castane sativa ehk söögikastaniga.

Kitsekasvatus – Korsika kitsekasvatajate ühingu president on öelnud, et kitsepidamine on kohalikku kultuurilugu arvestades küll väga positiivse kuvandiga, kuid põllumajanduslikus mõttes üsnagi teisejärguline amet. Kohalike põllumeeste arvates aitas sellele kaasa ka Roqueforti masstootmine, mis viis selleni, et massiliselt hakati kasvatama lambaid, aga kitsekasvatus marginaliseerus täiesti ning jäi vaid kodutootmine. Otseselt väljendus see selles, et niigi piiratud põllu- ja karjatusvõimalustega mägisel saarel said suured lambafarmid omale parimad rohumaad, kuid kitsed pidid kolima nö võssa. Kitsekasvatajad jäid ilma igasugusest riiklikust toetusest ja tähelepanust, mis mõistagi viis selleni, et varsti polnudki enam palju neid, kes alaga oleks viitsinud jännata. Hetkel on aga olukord parem, sest Korsika kitsetõug on taas aastast 2003 ametlikult tunnustatud ning tänu sellele on võimalik toota ka AOC brocciu’t. Tõsi, kogu see AOC maailm on tegelikult kirjum ja nii valmistatakse ka kitse- ja lambapiima segust AOC brocciut. Võib tõesti öelda, et iga väiketootja juust on erineva maitsega ja parima selgitamiseks tuleb kõik hooajal poest leitavad ritta seada ja maitsma hakata 🙂 Tasub jälle tähele panna, et väga palju müüakse ka odavamat “brousse’i”, mis on siis lihtsalt brocciu-taoline juust “mingist” piimast 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Korsika õites ja maikuus. Kevad on sarnane Eestile, sest kõik on veel roheline ja õites. Juunis algab kõrbemine, mis kestab oktoobrini, siis aitab kõigel kasvada vaid kõva kastmine.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Korsika juunikuus. Sellist jääd võib kohata juuni lõpus umbes 2000 m kõrgusel, sest öised temperatuurid on tihti nulli lähedal või vaid väikeses plussis. Muide, mägedes ei alga matkahooaeg enne juunit, kuna kehva ilma ja lumega on tavaturistil raske hakkama saada, samuti ei ole matkaonnid veel avatud.

Advertisements

One response to “Korsika teejuht

  1. Pingback: Castagnacci ehk Korsika kastanijahu pannkoogid Brocciu´ga | Tigu tegemised·

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s