On 2 kohta Peipsi ääres kus ma korra aastas ikka söömas käin. Ei ole nad miskit erilist, et peaks ekstra kohale sõitma, aga need kes Peipsi kanti armastavad ja nagunii seal oma vabu päevi veedavad, satuvad ka välja sööma ja ausalt öeldes: valikut suurt ju polegi….
Üks koht on Kauksi rannas olev söökla, mis on sõna otseses mõttes söökla, millel ka(minu jaoks) ilusaima vaatega väliterrass Eestis. Pärast kuumal liival peesitamist ja karastavat suplust maitseb ka hakkkotlett, mille juurde kefiiri saab rüübata. Männi all istumine ja järvele vaade korvab ka kastmeks pakutava nn. roosa kastme: ketšupi-majoneesi segu.
Kuna söökla ülesanne on pakkuda suvitajatele odavalt ja kiiresti süüa, siis ma olen loobunud ka unistustesse laskumast, et kui vahva oleks sinna teha üks restoran, sest selle järgi pole peale minu kellelgi teisel vajadust…
Kolkja restoranist olen ma samuti keeldunud midagi arvamast, sest loomulikult ei meeldi mulle see steriilne maja ja akna ees pitskardinale lisaks hirmu tekitavast materjalist juberoheline kardin, mis näeb välja nagu Hobbyhalli kataloogi kaup. Aga kuna ka see võibki olla tänapäeva vanausuliste stiil ja kajastab selle koha inimeste maitset, siis ei kobise mitte üks sõna, et oleks võinud olla nii või naa. Tähtis on see, et leidus üks aktiivne inimene ja tegi sellise asja ära. Et küla on elus ja ei hakka välja surema. Ei ole ma ka toitude kohta kunagi miskit kobisenud, sest ütleme ausalt: toit on odav, mis siin ikka kobiseda. Ka odavat toitu võiks ju väheke kobedamalt taldrikult serveerida, aga see ka pole oluline ja oluline ei ole, et veinivalik on Kagor ja Santa Barbara. Kirjutada tahtis ma hoopis oma suuravastusest: ka selles söögikohas serveeriti tsaari koharooga roosa kastmega! Ketšupi-majoneesi kaste on eestlaste rahvuskaste!
Natuke oli kurb, et teenindus oli küll kiire, aga kliendile mitte mingit tähelepanu ei pööratud. Naisterahvas tegi baarileti taga oma tähtsat tööd ja ei pidanud vajalikuks silmi tõsta ja kasvõi noogutada kui inimesed sisse astusid. Kuna tegemist pealkirja järgi restoraniga, siis ma ei tahtnud nagu diskole tulnu suvalisse nurka istuda ja arvasin, et tuleb oodata kuni lauda juhatatakse. Äärepealt oleks lauast ilma jäänud selle ootamise peale, sest tuleb sisse astuda ja kohe istuma prantsatada lauda, mille leiad…. Kuna keegi midagi ei organiseerinud, siis istusidki suures lauas kuhu 6 inimest mahuks 2 inimest ja 4-s lauas 5 inimest lisatooliga. Ma mõtlesin selle üle, et kas sellises maakoha restoranis, mis ikkagi suve hooajal hästi töötab, vajaks mingeid standardeid a la: ütle sissetulijale tere, uuri välja kas ta soov on süüa või juua( kas tal on reserveering), proovi viia menüü 3 minuti jooksul, küsi menüüd andes, kas kliendid sooviks kohe väikse apero teha etc. Vaadates publikut, siis neid inimesi oleks järsku selline käitumine pigem hirmutanud.
Teenindaja kiituseks peab ütlema seda, et ta oli üksi terve saali peale, saal oli rahvast täis, jutualdis ta ei olnud, aga tööga sai hakkama. Ise nüüd mingi aeg jätaks koha külastamise vahele ja salajas loodan, et tuleb mingi meeldiv areng (näiteks roosa kaste on asendatud kasvõi rohelise sibula-hapukoore kastmega, mis tunduks nagu rohkem teemas olema)
Muide uhhaa oli superhea! Igasugu kalaseljankad ei ole miski Peipsiääre toit! Kalapelmeene võiks ka mitmepeale ühe portsu prooviks võtta, sest nad on väheke maitsetud. Need, kes armastavad magevee kalu, neile soovitan latikat või koha vanausuliste moodi. Ma ei teagi, miks ma seekord tsaari koharoa valisin….
Foto leidsin aastast 2008 november:
Tigu Tegemised 
Ursik, mis sa plärtsud siin? Ühe lauaga lahmimise asemel võiks ju võtta minuti süvenemiseks.
Esiteks, mitte ei mõista, mis on laiduväärset selles, et suvel, kui mööda maad tihemini ringi sõidad, siis ka uusi söögielamusi otsid? Või teed sa ettepaneku, et kui üle korra aastas vanausuliste restorani minna ei saa, siis ärgu üldse mindagu?
Ja see vanausuliste toidu teema – ma oleks küll südamest rõõmus, kui saaksingi hästi tehtud traditsioonilist toitu, aga hapukoor+ketshup ei kõla küll sedamoodi. Ja hiina kapsas ei ole kohe kindlasti kohalik tooraine :-)))
Mu meelest me siin selle vastu võitlemegi, et mitte igas restoranis ühtmoodi lõhet ja forelli süüa – ei söö seda ei Tallinnas, Kolkjal ega Pangodis. Kui, siis Mermeris, kus see tõesti otse õue alt Kolga lahest püütud on, aga see on teine teema – siis ongi lõhe kohalik.
Kuna sa, Ursik, näid Kolkja kohta süvendatult tundvat, siis ole hea ja soovita – mida peaks tellima, et seda ehedat ja hääd elamust saada? Küsin siiralt, sest pole käinud ja plaanin minna.
PS. see väsimuse mainimine oli küll alatu.
ei saa ka mitte vaiki olla. kui kõik oleks omaette, siis see restoran ei püsiks. ja let´s face it – kas see on kohalikele tehtud? ma kardan, et ei.
Ursik pani deepi!
Olen seal avamisest saati ikka iga aasta kord, paar või ka rohkem sööma juhtunud. Ühest küljest ei meeldi mulle ka hiina kapsas ja ketšup, teisalt ongi see aga Peipsiäär – paras eklektiline pusa. Olles sealse olustiku ja inimestega oma töö kaudu tuttavaks saanud ja seda kanti mõistma ja armastama õppinud, võin öelda, et seda va hiina kapsast võib pahaks panna igas linnarestoranis, seal aga ei ole see teema, millest rääkida. Kui sõita läbi suurepäraste ridakülade liinil Kolja-Varnja või Raja-Tiheda, siis tehke seda aeglaselt ja vaadake hoolega maju ja aedu. Võib-olla oskate lõpuks näha praktilist peipsiveerlast, kelle ilumeel ei kattu tõesti klantsajakirjade või Kauni Kodu konkursside võidutöödega. Olen isegi ahhetanud mõnda värvikombinatsiooni nähes, et jesver, kas tegijal silmi polnudki peas, kuid see on ainult sellele piirkonnale iseloomulik tohuvabohu. Sestap rohkem tolerantsi:).
Erinevalt restorani algaastatest, kui selleks, et praad lauale jõudis, tuli vaene kala enne seda jahutada-külmutada-sulatada (ikka need euronõuded:)), siis praegu on asjad tunduvalt paremaks läinud.
Vanausuliste tee keedetud piima- või koorekaramelliga ja tükk kodust marjakooki on seal siiski alati oivalised. Väike ürdišnaps sinna juurde, seda eriti külmal aastaajal, annab i-le veel täpi ka juurde.