Kolkja sibula-ja kalarestoran

On 2 kohta Peipsi ääres kus ma korra aastas ikka söömas käin. Ei ole nad miskit erilist, et peaks ekstra kohale sõitma, aga need kes Peipsi kanti armastavad ja nagunii seal oma vabu päevi veedavad, satuvad ka välja sööma ja ausalt öeldes: valikut suurt ju polegi….

Üks koht on Kauksi rannas olev söökla, mis on sõna otseses mõttes söökla, millel ka(minu jaoks) ilusaima vaatega väliterrass Eestis. Pärast kuumal liival peesitamist ja karastavat suplust maitseb ka hakkkotlett, mille juurde kefiiri saab rüübata. Männi all istumine ja järvele vaade korvab ka kastmeks pakutava nn. roosa kastme: ketšupi-majoneesi segu.

Kuna söökla ülesanne on pakkuda suvitajatele odavalt ja kiiresti süüa, siis ma olen loobunud ka unistustesse laskumast, et kui vahva oleks sinna teha üks restoran, sest selle järgi pole peale minu kellelgi teisel vajadust…

Kolkja restoranist olen ma samuti keeldunud midagi arvamast, sest loomulikult ei meeldi mulle see steriilne maja ja akna ees pitskardinale lisaks hirmu tekitavast materjalist juberoheline kardin, mis näeb välja nagu Hobbyhalli kataloogi kaup. Aga kuna ka see võibki olla tänapäeva vanausuliste stiil ja kajastab selle koha inimeste maitset, siis ei kobise mitte üks sõna, et oleks võinud olla nii või naa.  Tähtis on see, et leidus üks aktiivne inimene ja tegi sellise asja ära. Et küla on elus ja ei hakka välja surema.  Ei ole ma ka toitude kohta kunagi miskit kobisenud, sest ütleme ausalt: toit on odav, mis siin ikka kobiseda. Ka odavat toitu võiks ju väheke kobedamalt taldrikult serveerida, aga see ka pole oluline ja oluline ei ole, et veinivalik on Kagor ja Santa Barbara.  Kirjutada tahtis ma hoopis oma suuravastusest: ka selles söögikohas serveeriti tsaari koharooga roosa kastmega! Ketšupi-majoneesi kaste on eestlaste rahvuskaste!

Natuke oli kurb, et teenindus oli küll kiire, aga kliendile mitte mingit tähelepanu ei pööratud. Naisterahvas tegi baarileti taga oma tähtsat tööd ja ei pidanud vajalikuks silmi tõsta ja kasvõi noogutada kui inimesed sisse astusid. Kuna tegemist pealkirja järgi restoraniga, siis ma ei tahtnud nagu diskole tulnu suvalisse nurka istuda ja arvasin, et tuleb oodata kuni lauda juhatatakse. Äärepealt oleks lauast ilma jäänud selle ootamise peale, sest tuleb sisse astuda ja kohe istuma prantsatada lauda, mille leiad…. Kuna keegi midagi ei organiseerinud, siis istusidki suures lauas kuhu 6 inimest mahuks 2 inimest ja 4-s lauas 5 inimest lisatooliga.  Ma mõtlesin selle üle, et kas sellises maakoha restoranis, mis ikkagi suve hooajal hästi töötab, vajaks mingeid standardeid a la: ütle sissetulijale tere, uuri välja kas ta soov on süüa või juua( kas tal on reserveering), proovi viia menüü 3 minuti jooksul, küsi menüüd andes, kas kliendid sooviks kohe väikse apero teha etc. Vaadates publikut, siis neid inimesi oleks järsku selline käitumine pigem hirmutanud.

Teenindaja kiituseks peab ütlema seda, et ta oli üksi terve saali peale, saal oli rahvast täis, jutualdis ta ei olnud, aga tööga sai hakkama. Ise nüüd mingi aeg jätaks koha külastamise vahele ja salajas loodan, et tuleb mingi meeldiv areng (näiteks roosa kaste on asendatud kasvõi rohelise sibula-hapukoore kastmega, mis tunduks nagu rohkem teemas olema)

Muide uhhaa oli superhea! Igasugu kalaseljankad ei ole miski Peipsiääre toit! Kalapelmeene võiks ka mitmepeale ühe portsu prooviks võtta, sest  nad on väheke maitsetud. Need, kes armastavad magevee kalu, neile soovitan latikat või koha vanausuliste moodi. Ma ei teagi, miks ma seekord tsaari koharoa valisin….

Foto leidsin aastast 2008 november:

Advertisements

19 responses to “Kolkja sibula-ja kalarestoran

  1. Tänud. Mul oli raudselt plaanis sel aastal L-Eestist mööda Peipsi äärt tagasi tulla, nüüd on vähemalt värsked muljed Kolkjast otsustamisel abiks. Ei teagi, minna või mitte.
    Väga nutune koht on (ka) too Pangodi kalarestoran – kalad tulevad purgist ja sügavkülmast, mitte järvest ja jõest.
    Kusjuures sul on õigus – võtaks ja teeks kuhugi sellisesse kohta õige toiduga hää koha, aga no kes seal käib… (õige toit = kohalik tooraine sobilike lisanditega taldrikule seatult, mitte visatud)
    A mul suured ootused Sääre Paargu suhtes, varsti läheme. http://www.saarepaargu.ee/
    Äkki kusagil Eestimaa peal on ikkagi ÜKS kena kohakene, kus saab merevaate taustal hästivalmistatud kala süüa?

  2. Kolkja ja Varnja külast sõida ikka läbi, isegi kui sööma otustad näiteks hoopis Alatskivi lossi restorani minna. Külad on ise vaatamisväärsused. Ma ise fännan muidugi Raja- Kükita- Kasepää külaansamblit…seal kandis vaid Kuldkala söömiseks. Aga näiteks Kalmakülas on puhkekodu Peipsilained ja seal kohvik, aga ei tea, mis seal pakutakse.
    Sibulate projekt on aga sealkandis käimas ja ehk tuleb miskit põnevat ka neile, kes süüa tahavad! http://www.sibulatee.ee/sibulatee/

  3. mul on sesmõttes hea meel, et minu muljed sellest Kolkjast on täpselt samad, nii 10 a tagasi kui ka eelmisel suvel, näitab järjepidevust. ja ma mõtlen seda tõsiselt. ilmselt on see tööstiil vm, millega ära elab. ja suvel seal ilmselt ongi hullumaja, talvel pole sattunud. kui te filiaali sinna teete, siis me korraks ikka astume läbi:)

    no ühesõnaga, ma siis ikkagi postitan, sai juba vara pihta hakatud, aga vara tõusjale kuulub päev…;)

  4. Saarepaargu kohta, et koht on kena seal jah… no vähemalt asukoht aga ülejäänuga las otsustab igaüks ise. Mina seal veel head ja värsket otse merest kala pole saanud ja katsetamas on käidud päris mitmeid kordi. Vahepeal oli seal võimalik saada suur hunnik hiinakapsast niru lesta kõrvale aga ehk on nüüd asjad muutunud. Igatahes tasub külastada juba asukoha ja vaate pärast.

  5. Nii et siis sama jant nagu Kärdlas Rannapaargus? Mis kurivaim seda Eestimaad vaevab, et lihtsam on osta säästukast hiina kapsast, kui kohalike mutikestega kokku leppida ja päris salatit kasutada?
    Kodulehel kõlab see kalur Arvi küll paljulubavalt. Eks läheme ja kaeme perra.

  6. Deja vu! Kolkjas nii ongi, nagu kirjutad. Teenindaja annab mõista, et eriti teretulnud ei olda. Aga kuna olime rattamatkal ja ilm oli jubepalav, siis kolm kiiret õlut tegid olemise meeldivamaks. Söök oli nagu oli. Aga kant on lahe, ridakülad jne, eriti rattaga kulgedes.

  7. Nende deja vu`dega tuli mul nutt peale praegu:) Miks kurat küll arvatakse, et inimestele maitseb see saepuru? Mina küll ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes sööks hiinakapsast.

  8. Aga kui sinna kanti juba asja siis tasub kindlasti külastada Lümanda söögimaja. See koht on küll tõsine pärl. Parima koduse kalasupi, noti ja tuhlipudru, jahupallide ja pannileivaga. Ehtne ja aus saaremaa toit, teenindus on väga naljakas aga kindlasti mitte vihale ajav, selline kodune ja ega seal ei ootagi ju midagi muud. Esimest korda tehti veinipudel lahti ilma katet maha võtmata, lihtsalt keerati korgitser sisse ja tõmmati kork välja. See oli veel selline koduperenaiste stiilis kahe sangaga avaja ja väga armsad krobelised katte ääred jäid kaunistama pudelit:) edaspidi olen palunud ise neid avada. Aga kuna veinivalik piirdub seal samuti Eesti kõige enam müüdud “veinidega” siis tasub proovida hoopis nende enda õunamahla näiteks.

  9. Ma kardan, et paljud söögimajade pidajad ise teevadki kodus hiina kapsast salatit, sest arvatakse et see on peen ja välismaine asi,(keegi Tallinna sugulane ükskord tegi peent salatit hiina kapsast ja makrast! ) Ma püüan ikka ka seletada, et tehku kasvõi vanaaegset salatit kurk-tomat-sibul hapukoore ja tilliga, aga see põle ju peen…

  10. Kärdla rannapaargus saab karbonaadi hiina kapsa-paprika salatiga. Või umbes miskit sellist. Täiesti mittemidagiütlev elamus oli mullu suvel..

  11. Ma võtsin ju lausa vaevaks Rannapaargust ja muudest Hiiu söömlatest vinguda siin:
    http://peastpehme.blogspot.com/2009/07/hiiumaa-kust-saab-suitsukala-ja.html
    Täpselt nagu Pille ütleb – mittemidagiütlev elamus. Villavabriku kohvik oma iseteht küpsetistega oli kordades ehedam.
    Aga Lümanda on meil kindlasti listis – lõuna Lümandas ja õhtu Sääre Paargus. Eks näis, mis saab. Teenindusest ma küll numbrit ei tee, kui inimesed ise heatahtlikud on, aga hiina kapsa peale võin väga kurjaks saada.
    Hiina kapsa üht võimalikku kasutusviisi sai näha esmaspäevaõhtuses Õhtusöök Viiele saates, kus tüdruk tegi kapsast, krevetist ja tomatist “peent” salatit. Vaatasin ja nutsin.

  12. Siin kommenteeriti üht koma teist sellest Kolkja kalarestoranist.
    Istusin ja sõin seal minagi.
    Panin tähele mõndagi.
    Saabus seltskond, kes juba kaugelt õhkas” intelligentsust”. Üks kõrge koer kaasas, tekkis päris särin. Teenindaja (oletan pika patsi järgi, et vanausuline) seletas päris kenasti, et loomad pole teretulnud.
    See ajas mind naerma. Omast arust äge seltskond oli veel pahane, et nende koer pidi lahkuma. Omast arust seltskond arvas endast veelgi päris palju. Ilmselt siiani.
    Ainult see seltskond pole kunagi mõelnud päriselt toidule, mis lauale jõuab. Ja kelle kaudu see lauale jõuab.
    Enne kui minna kusagile sööma, soovitan vaadata, kuhu minnakse. Päriselt.
    Lihtsalt olla shikk kord suve jooksul käia läbi, sealt, vanausuliste kala restoranist pole piisav põhjus.
    Nad valmistavad menüü kohalikust toorainest, saadaval olevast toormest.
    Elatakse vana usu järgi.
    Mis vingute? Lõhet võib ka Tln vanalinnas süüa.
    Ja jääge vingujad sinna, kus pole vaja süüvida millessegi.
    Kolkja restoran pole minu teada reklaaminud end a la carte, vms.
    Ongi ehe ja hea.
    U

  13. Saage aru, te ei lähe restorani vaid vanausuliste juurde sööma.
    Keda huvitab sinu väsimus? Miks peakski?
    Kes oled sina enam kui 1000 aastase usu kõrval?
    Arvesta veidi kohaga kuhu sa lähed ja sulle ei põrnitseta otsa.
    Mina olen küll super teeninduse osaliseks saanud. Naeratust mitte, aga se ei kuulugi selle koha repertuaari.

  14. Väga õige Ursik- sinna minnaksegi vanausuliste juurde sööma, oman ise sealkandis suveelamist, tunnene Raja külast ise vanausulisi, lisaks mu isa sealtkandist pärit ja toetan kogu hingega nende tegemisi ja kui sa väidad, et roosa kaste ja hiina kapsas on 18 sajandist pärit vanausuliste repertuuar, las siis olla. Tegelikult aga vigurdataksegi seal restoranis ja minnakse sellest nn. vanausuliste klassikast kaarega mööda. Keegi ei virise ja ei süüdista, pigem ootame, et tuleks kõrvale üks päris restoran, kus tehtaks selle kandi kööki ehtsalt ja hästi.
    Tallinna seltskond koeraga pole aga see teema, millest siin jutt oli….räägiti hiina kapsast, roosast kastmest ja halvast veinist.

  15. Ursik, mis sa plärtsud siin? Ühe lauaga lahmimise asemel võiks ju võtta minuti süvenemiseks.
    Esiteks, mitte ei mõista, mis on laiduväärset selles, et suvel, kui mööda maad tihemini ringi sõidad, siis ka uusi söögielamusi otsid? Või teed sa ettepaneku, et kui üle korra aastas vanausuliste restorani minna ei saa, siis ärgu üldse mindagu?
    Ja see vanausuliste toidu teema – ma oleks küll südamest rõõmus, kui saaksingi hästi tehtud traditsioonilist toitu, aga hapukoor+ketshup ei kõla küll sedamoodi. Ja hiina kapsas ei ole kohe kindlasti kohalik tooraine :-)))
    Mu meelest me siin selle vastu võitlemegi, et mitte igas restoranis ühtmoodi lõhet ja forelli süüa – ei söö seda ei Tallinnas, Kolkjal ega Pangodis. Kui, siis Mermeris, kus see tõesti otse õue alt Kolga lahest püütud on, aga see on teine teema – siis ongi lõhe kohalik.
    Kuna sa, Ursik, näid Kolkja kohta süvendatult tundvat, siis ole hea ja soovita – mida peaks tellima, et seda ehedat ja hääd elamust saada? Küsin siiralt, sest pole käinud ja plaanin minna.
    PS. see väsimuse mainimine oli küll alatu.

  16. ei saa ka mitte vaiki olla. kui kõik oleks omaette, siis see restoran ei püsiks. ja let´s face it – kas see on kohalikele tehtud? ma kardan, et ei.

  17. Olen seal avamisest saati ikka iga aasta kord, paar või ka rohkem sööma juhtunud. Ühest küljest ei meeldi mulle ka hiina kapsas ja ketšup, teisalt ongi see aga Peipsiäär – paras eklektiline pusa. Olles sealse olustiku ja inimestega oma töö kaudu tuttavaks saanud ja seda kanti mõistma ja armastama õppinud, võin öelda, et seda va hiina kapsast võib pahaks panna igas linnarestoranis, seal aga ei ole see teema, millest rääkida. Kui sõita läbi suurepäraste ridakülade liinil Kolja-Varnja või Raja-Tiheda, siis tehke seda aeglaselt ja vaadake hoolega maju ja aedu. Võib-olla oskate lõpuks näha praktilist peipsiveerlast, kelle ilumeel ei kattu tõesti klantsajakirjade või Kauni Kodu konkursside võidutöödega. Olen isegi ahhetanud mõnda värvikombinatsiooni nähes, et jesver, kas tegijal silmi polnudki peas, kuid see on ainult sellele piirkonnale iseloomulik tohuvabohu. Sestap rohkem tolerantsi:).
    Erinevalt restorani algaastatest, kui selleks, et praad lauale jõudis, tuli vaene kala enne seda jahutada-külmutada-sulatada (ikka need euronõuded:)), siis praegu on asjad tunduvalt paremaks läinud.
    Vanausuliste tee keedetud piima- või koorekaramelliga ja tükk kodust marjakooki on seal siiski alati oivalised. Väike ürdišnaps sinna juurde, seda eriti külmal aastaajal, annab i-le veel täpi ka juurde.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s