Minu jaoks on artišokk  taim, mis mind kõige rohkem erutab.  Kui ma veel seal soojal maal elasin, siis kevadeti sai tehtud väljasõite San Remosse, et süüa grillitud ja marineeritud artišokke ja artišoki gratään oli ka jumalik. Alati ostsin ka pundi kaasa ja mitte ükskord ei ole minul artišoki marineerimine välja tulnud. Olen teinud täpselt nagu restoranis kokk või turumüüja on soovitanud: eraldan südame, keedan soola ja sidruniga maitsestatud vees etc. Aga ju on veel mingi võlunipp a la itaallane peab peale sülitama või  tilga oma verd peale tilgutama, sest  ei maitse omatehtud üldse nii nagu neil seal. Rääkimata sellest, et mina artišokki valmistada ei oska, ei maitse see ka prantslaste või hispaanlaste poolt valmistatuna nii nagu Itaalias mõnel turuletil või trattorias.

Prantsusmaale tuli artišokk nagu melongi koos paavstiga, kui see Avignonis resideerus ja nii  ka tänasel päeval  laiuvad  Lyoni ja Cavailloni vahel ilusad  artišokipõllud. Aitähh paavstile, kes gallialaste toidukultuuri rikastas.( Itaaliasse küll saabus see taim Hispaania kaudu, ehk siis maurid rikastasid andaluuslaste igavat toidukultuuri pärast maa vallutamist.)

Hinnatakse üle kõige carciofo di Paestum’it, mis on Romanesco tüüpi  – temal  IGT märk ja kasvab  Salerno provintsis Campanias. (muide panin Euroopa  IGT juur-ja aedviljade nimekirja  siia üles )

Võhiku jaoks võibki artišokki jagada valgeks ja lillaks ja need omakorda ümaraks või pikaks peeneks jne. Igatahes valgeid sorte tuleb keeta 45 minutit ja lillasid 10 minutit.

Nüüd aga lähen teen käigu Solarise poodi ja Stockmanni, järsku on sinnagi koorem carciofo di Paestum’it toodud ja proovin grillida(kuna aga on 1.mai mitte 1.aprill, siis see nali oli vist kohatu üles panna)