Eile tähistati  Sinimäe kaitselahingute 65-t aastapäeva ja mina kui üks õige eestlane olin seal kohal 🙂  Tegelikult  minu suguvõsa puhkab  Sinimäe surnuaial ja seetõttu käime Sinimäe üritustel iga aasta ja samas käime ka sugulaste haudadel.   Minu vana-vanaisa talu oli Perjatsi külas (Sinimägede all mere poole) ja loomulikult pandi see venelaste poolt põlema. Tema poeg ehk siis minu vanaema vend ehitas talu varametele  uue maja kui 1953 aastal vanglast tagasi tuli.  Vanaonu  puhkab juba paar aastat Sinimäe surnuaial- aga leidsin toreda intervjuu, mis tehtud tema naise- tädi Meedyga (kes õnneks  ikka elus ja toimetab )  aastal 2001  siin

Mu lapsepõlves, mille kõik suved möödusid  Perjatsis ,  sai iga suvi mõni Sillamäe poisike surma kuna oli  Sinimägedest sõjaaegse miini  või mürsu leidnud ja pidanud vajalikuks sellega pauku teha.  Maapõuest tuleb sõjaaegset kraami siiani välja. Kõik see leitud kraam on väljas Sinimäel asuvas sõjamuuseumis.  Sinimäe nn. kolmandale  mäele  ehk  Pargimäele  aga on ehitatud vaatetorn, kust on selge ilmaga õige tore kaugele vaadata- näeb Venemaa  Slantsõ kaevanduse tuhamägesid,   Balti Gres-i (soojuselektrijaam) ja Eesti Gresi tekitatud jubedaid jääkainete mägesid.  Mere poole vaade on muidugi võrratult ilus!

Kuna Sinimäest on üle käinud kolm sõda, siis on seal näha ka kolme seal toimunud sõja kindlusliini säilmeid: Põhjasõjas ehitatud muldvall, Esimesest maailmasõjast Peterburi  kolmas kaitseliin ja viimasest sõjast Tannenbergi liin.

Eile muidugi sai nalja ka- mingid vangiks riietatud Öise Vahtkonna Liikmed tulid piketeerima.  Õnneks  toimetati nad üsna kiiresti ära, et vanad Eesti Leegieoni mehed seda tsirkust otseselt pealt ei näinud.

Kuna ilm oli ilus, suundusime tseremoonialt Narva-Jõesuusse- sööma, jooma, ujuma…  Selle linna arengul olen ka  silma peal hoidnud.  Ma ei hakka nagu mu kohalikud sugulased rääkima selle linna Eesti aja hiilgusest   kui linn peentest suvitajatest pungil oli ja ka nn. Vene ajast , mil siia ehitati suuri koledaid hotelle ja sanatooriumeid- samuti oli linn suviti rahvast täis. Pärast iseseisvumist aga oli linn lihtsalt nutmaajav- hotellid seisid tühjalt, aknad puruks pekstud. Rannas oli üks söögikoht, mis igal aastal põlema pandi jne.  Suure kinnisvara buumi ajal hakati ka siin linnas liigutama ja palju kiidusõnu tuleb öelda ka Linnavalitsusele- linn on puhas!

Selle suve seis on aga selline, et mina võin küll öelda:  Narva-Jõesuu on kõige ilusama rannaga suvituslinn  Eestis– ikkagi 7 km  peent ilusat rannaliiva. Rannarestoranid,  poeksed  ja muu infra kõik ilusasti tööle saadud. Loomulikult on kõik see väga venepärane, aga mõne rannakohviku kujunduses oli isegi head maitset tunda. Söögid kallid pole-22 krooni seljanka, 120 krooni kõige kallim praad, milleks tuura shaslõkk.  Mind see Vene värk ei häiri (täpsemalt ma olen paratamatusega leppinud) – minu vanaema keeldus surmani  Narva-Jõesuu randa tulema, sest see kõik oli ära rikutud.  Nüüd ajab mu ema sama jonni ja oma Perjatsi rannast kaugemale ei lähe. Aga sealgi rannas pidasid eile Sillamäe venelased morskoi floti prasnikut sirbi ja vasaraga lipud lehvimas. Sellist jama Narva-Jõesuus pole ja kes tahab kaitstud välisilma eest olla,  saab alati Meresuu spa-hotelli minna kus gurmee restorangi olemas.  Käisime seal söömas- täiesti tasemel asi oli! 2 peale pudel veini ja 2 käiguline õhtusöök (magustoiduks ei olnud ruumi) maksis 1100 krooni ja ühtegi paha sõna öelda pole. Ilusti menüüs ka silmud ja soolasiig… Katmed olid mousse´iks aetud- täielik “kulinaar-gastronoomia”  (seda väljendit kasutame Tigus, – sellel on oma lugu, mille Liina võib kirja panna, sest see lugu üsna naljakas on….)

Mõned ilusad pildid Narva-Jõesuust, mille leidsin aadressilt http://www.galerii.ee/panoraam/eesti

Narva-Jõesuu endine Põhjamaade Riviera

1994. aastast linnaõigustes Narva-Jõesuu on tuntud suvituskoht. Linna varasem nimi Hungerburg (Näljalinn) pärineb legendi kohaselt kaupmeestelt, kes jäid pärast laevaõnnetust rannal toitu otsides nälga. Narva-Jõesuu seitsme kilomeetri pikkune rand on lai ja peene liivaga. 19. sajandi lõpuveerandil hakati siia rajama kuurorti. Suvitusasula keskpunktiks sai kuursaal ning elu keerles ümber puhkajate, kelle käsutuses oli 14 pansionit, kuursaali hotellitoad ning osaliselt või tervenisti väljaüüritud suvemajad. Avarate verandadega, puitpitsiga kaunistatud puumajade seast tõusid esile Aia tänava ümbruse historitsistlikud, mauri ja vene stiilis suvilad. 1912. aastal valmis tulekahjus hävinud vana kuursaali kohale Narva-Jõesuu silmapaistvaim ehitis, uus kuursaal. Narva-Jõesuu kujunes Peterburi intelligentsi meelispaigaks. Linna alalisi elanikke oli umbes 2 500 piires, puhkajaid ligi 14 000. Eesti Vabariigi perioodil suvitasid siin paljud loomeinimesed, nende hulgas Anton Hansen Tammsaare ja Eduard Vilde. Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetele aastatel hävis suur osa suvituslinna hoonestusest. Endist Narva-Jõesuud enam pole: praeguseni on säilinud vaid üksikud puitsuvilad, mis on väga halvas seisukorras.

Kuursaal nüüd

ja enne….

üks väljavõte 1937 ajalehest:

“Nädal Pildis” nr 13 1937
Vesi on soe, hiigelkraadiklaas rannas näitab +19, ujudes tundub isegi soojem. Kella kaheteistkümneks tõuseb elu ja liiklemine plaaþil haripunktile. Kõlakojas mängib suveorkester. Rannahoone esine kubiseb inimkehadest, silme ees virvendavad omas kirevuses rannamantlid ja supelkostüümid. Tore on puhata tulisel liival, vaadelda, kuidas süstad hõljuvad veepinnal ja “Capricciol” lehvivad viie välisriigi lipud. Ning seal tulevad laineratsutajad — see on Vello Kaaristo veesuuskadel hõljumas üle lainete