On 2 kohta Peipsi ääres kus ma korra aastas ikka söömas käin. Ei ole nad miskit erilist, et peaks ekstra kohale sõitma, aga need kes Peipsi kanti armastavad ja nagunii seal oma vabu päevi veedavad, satuvad ka välja sööma ja ausalt öeldes: valikut suurt ju polegi….
Üks koht on Kauksi rannas olev söökla, mis on sõna otseses mõttes söökla, millel ka(minu jaoks) ilusaima vaatega väliterrass Eestis. Pärast kuumal liival peesitamist ja karastavat suplust maitseb ka hakkkotlett, mille juurde kefiiri saab rüübata. Männi all istumine ja järvele vaade korvab ka kastmeks pakutava nn. roosa kastme: ketšupi-majoneesi segu.
Kuna söökla ülesanne on pakkuda suvitajatele odavalt ja kiiresti süüa, siis ma olen loobunud ka unistustesse laskumast, et kui vahva oleks sinna teha üks restoran, sest selle järgi pole peale minu kellelgi teisel vajadust…
Kolkja restoranist olen ma samuti keeldunud midagi arvamast, sest loomulikult ei meeldi mulle see steriilne maja ja akna ees pitskardinale lisaks hirmu tekitavast materjalist juberoheline kardin, mis näeb välja nagu Hobbyhalli kataloogi kaup. Aga kuna ka see võibki olla tänapäeva vanausuliste stiil ja kajastab selle koha inimeste maitset, siis ei kobise mitte üks sõna, et oleks võinud olla nii või naa. Tähtis on see, et leidus üks aktiivne inimene ja tegi sellise asja ära. Et küla on elus ja ei hakka välja surema. Ei ole ma ka toitude kohta kunagi miskit kobisenud, sest ütleme ausalt: toit on odav, mis siin ikka kobiseda. Ka odavat toitu võiks ju väheke kobedamalt taldrikult serveerida, aga see ka pole oluline ja oluline ei ole, et veinivalik on Kagor ja Santa Barbara. Kirjutada tahtis ma hoopis oma suuravastusest: ka selles söögikohas serveeriti tsaari koharooga roosa kastmega! Ketšupi-majoneesi kaste on eestlaste rahvuskaste!
Natuke oli kurb, et teenindus oli küll kiire, aga kliendile mitte mingit tähelepanu ei pööratud. Naisterahvas tegi baarileti taga oma tähtsat tööd ja ei pidanud vajalikuks silmi tõsta ja kasvõi noogutada kui inimesed sisse astusid. Kuna tegemist pealkirja järgi restoraniga, siis ma ei tahtnud nagu diskole tulnu suvalisse nurka istuda ja arvasin, et tuleb oodata kuni lauda juhatatakse. Äärepealt oleks lauast ilma jäänud selle ootamise peale, sest tuleb sisse astuda ja kohe istuma prantsatada lauda, mille leiad…. Kuna keegi midagi ei organiseerinud, siis istusidki suures lauas kuhu 6 inimest mahuks 2 inimest ja 4-s lauas 5 inimest lisatooliga. Ma mõtlesin selle üle, et kas sellises maakoha restoranis, mis ikkagi suve hooajal hästi töötab, vajaks mingeid standardeid a la: ütle sissetulijale tere, uuri välja kas ta soov on süüa või juua( kas tal on reserveering), proovi viia menüü 3 minuti jooksul, küsi menüüd andes, kas kliendid sooviks kohe väikse apero teha etc. Vaadates publikut, siis neid inimesi oleks järsku selline käitumine pigem hirmutanud.
Teenindaja kiituseks peab ütlema seda, et ta oli üksi terve saali peale, saal oli rahvast täis, jutualdis ta ei olnud, aga tööga sai hakkama. Ise nüüd mingi aeg jätaks koha külastamise vahele ja salajas loodan, et tuleb mingi meeldiv areng (näiteks roosa kaste on asendatud kasvõi rohelise sibula-hapukoore kastmega, mis tunduks nagu rohkem teemas olema)
Muide uhhaa oli superhea! Igasugu kalaseljankad ei ole miski Peipsiääre toit! Kalapelmeene võiks ka mitmepeale ühe portsu prooviks võtta, sest nad on väheke maitsetud. Need, kes armastavad magevee kalu, neile soovitan latikat või koha vanausuliste moodi. Ma ei teagi, miks ma seekord tsaari koharoa valisin….
Foto leidsin aastast 2008 november:
Tigu Tegemised 
Tänud. Mul oli raudselt plaanis sel aastal L-Eestist mööda Peipsi äärt tagasi tulla, nüüd on vähemalt värsked muljed Kolkjast otsustamisel abiks. Ei teagi, minna või mitte.
Väga nutune koht on (ka) too Pangodi kalarestoran – kalad tulevad purgist ja sügavkülmast, mitte järvest ja jõest.
Kusjuures sul on õigus – võtaks ja teeks kuhugi sellisesse kohta õige toiduga hää koha, aga no kes seal käib… (õige toit = kohalik tooraine sobilike lisanditega taldrikule seatult, mitte visatud)
A mul suured ootused Sääre Paargu suhtes, varsti läheme. http://www.saarepaargu.ee/
Äkki kusagil Eestimaa peal on ikkagi ÜKS kena kohakene, kus saab merevaate taustal hästivalmistatud kala süüa?
Kolkja ja Varnja külast sõida ikka läbi, isegi kui sööma otustad näiteks hoopis Alatskivi lossi restorani minna. Külad on ise vaatamisväärsused. Ma ise fännan muidugi Raja- Kükita- Kasepää külaansamblit…seal kandis vaid Kuldkala söömiseks. Aga näiteks Kalmakülas on puhkekodu Peipsilained ja seal kohvik, aga ei tea, mis seal pakutakse.
Sibulate projekt on aga sealkandis käimas ja ehk tuleb miskit põnevat ka neile, kes süüa tahavad! http://www.sibulatee.ee/sibulatee/
mul on sesmõttes hea meel, et minu muljed sellest Kolkjast on täpselt samad, nii 10 a tagasi kui ka eelmisel suvel, näitab järjepidevust. ja ma mõtlen seda tõsiselt. ilmselt on see tööstiil vm, millega ära elab. ja suvel seal ilmselt ongi hullumaja, talvel pole sattunud. kui te filiaali sinna teete, siis me korraks ikka astume läbi:)
no ühesõnaga, ma siis ikkagi postitan, sai juba vara pihta hakatud, aga vara tõusjale kuulub päev…;)
Saarepaargu kohta, et koht on kena seal jah… no vähemalt asukoht aga ülejäänuga las otsustab igaüks ise. Mina seal veel head ja värsket otse merest kala pole saanud ja katsetamas on käidud päris mitmeid kordi. Vahepeal oli seal võimalik saada suur hunnik hiinakapsast niru lesta kõrvale aga ehk on nüüd asjad muutunud. Igatahes tasub külastada juba asukoha ja vaate pärast.
Nii et siis sama jant nagu Kärdlas Rannapaargus? Mis kurivaim seda Eestimaad vaevab, et lihtsam on osta säästukast hiina kapsast, kui kohalike mutikestega kokku leppida ja päris salatit kasutada?
Kodulehel kõlab see kalur Arvi küll paljulubavalt. Eks läheme ja kaeme perra.