Hiljuti kellegi blogi lugedes, jäi silm peale ja pani mõtte keerlema selline teema, et külla minnes oleks normaalne kui perenaisel on ettevalmistused tehtud ja külaliste saabudes istutakse lauda ja hakatakse sööma. Ja kui see nii ei ole, jääb see silma jne. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest on see meie eestlaste omapära, et laud enne külaliste saabumist kaetud, toidud ahjus ja perenaine ennast korda jõudnud teha. ( Ma ei mõtle loomulikult selliseid seltskonna üritusi, mille mõte on kooskokkamine).
Ja meie, eesti naised, oleme väga osavad planeerimises – kõik saab õigeks ajaks valmis ka siis kui käime tööl, pärast seda kogume lapsi linna pealt koolist- lasteaiast kokku etc. Arvatavasti on meil ikka mingi germaanlaste täpsuse ja korrektsuse geen sees. Ja täiesti normaalne on, et me närveerime ja muretseme kui kell kohutava kiirusega liigub ja hakkab tunduma, et ei jõua omadega valmis.
Näiteks Lõuna-Prantsusmaal võib esimest korda külla kutsutule tunduda, et inimesed on ära unustanud, et nad teid külla kutsunud on ja hakkavad alles siis väga laisalt liigutama kui külalised saabuvad. Tegelikult on see sügavalt vale ja sellise mulje jätmiseks nähakse kõvasti vaeva (s.t. et ei ole kunagi nii, et külalised tulid ja perenaine hakkab alles siis vaatama, et mis mul siin külmkapis on ja välja mõtlema menüüd-kuigi tihti sellist muljet tahetakse miskipärast jätta)
Sel aastal puhkusel olles, kutsusid meie võõrustajad Patrick ja Petra kolmel korral enda poole külalisi ja niisiis sain ma osa võtta ettevalmistustöödest.
2000 aasta algul kui sinna maale õppima läksin ja alles “roheline” olin nende kommetes, tundus mulle paaril korral küll, et nad tahavad mind oma aperitiividega täis joota, enne kui süüa annavad…
Niisiis, tegelikult hakkavad ettevalmistustööd juba eelmisel päeval, kus väga täpselt mõeldakse läbi, mida tehakse suupisteteks. Ja nende pisikeste suupistete tegemine nõuab hiigelaega. Suupisteid on 5-6 erinevat: täidetud oliivid, Kreeka stiilis shampinjonid, minipitsad, krevetisabad, gratineeritud sinimerekarbid etc. Suupistete tegemine võtabki enamus aja ära ja seejuures neid ei panda tähelegi. Mitte keegi ei täna eraldi perenaist eriti heade näkside eest. Ma arvan, et enamik inimesi ostab need näksid poest valmis kujul- Petraga nikerdasime kõik ise.
Apero aeg võib kesta tund-poolteist enne kui eelroog serveeritakse. See ongi see aeg mil inimene laeb ennast täielikult päevasest pingest maha, ajab juttu, tunneb teiste vastu huvi ja vaikselt valmistub söömiseks. Selleks ajaks kui sööma hakatakse, ei tohi olla enam keegi pahas tujus ja hetkel kui esimene käik serveeritakse, pühenduvad inimesed 100% toidule. Kiidetakse toitu, söömist kui tegevust, kulinaariat, perenaist, veini. Ja see on uskumatu kui palju sellel teemal rääkida saab… Veel üks tore omapära on see, et alati keegi seltskonnast tuleb perenaisele/mehele kööki appi.
Õhtusöögid kestavad tavaliselt nii 20.00st- 24.00-ni ja kauemgi.
Ja me kõik ju peame seda Vahemeremaade elustiili mõnusaks, aga Eestis see nagu poleks see…
Ja siis tuli mulle meelde mu lõunast pärit sõber, kes Eestis elab. Tema juurde külla minnes on juhtunud korra ka seda, et külalised jõudsid kohale täpselt selleks kellaks kui oli kutsutud (see ei ole seal maal eriti hea mõte) ja P. ise polnud veel koju jõudnud. Aga kõik sujus… ootasime natuke ukse taga ja mis siis… Nende pool on sama rida: pisikesed suupisted ja aperitiivid ette-külalised vestlevad, pererahvas teeb süüa, külalised aitavad sibulat- küüslauku koorida. Toit läheb ahju, valmistatakse eelroog ja istutakse koos lauda. Väga hästi sujub kõik- ainus asi, et see võtab palju aega. Sedasi, et tulen läbi, räägin paar sõna, söön kõhu täis ja lähen panen lapsed kodus magama, vot seda välja ei mängi. Kuna külaskäigud pikaks venivad, siis väikseid lapsi kaasa ei võeta(räägin nüüd Lõuna Prantsusmaast) – ju siis neil kõigil bonne olemas või minnakse välja pärast laste magamapanekut.
Kui see jutt kõik kirja sai, tuli mulle selline uitmõte, et järsku meie eestlased ei tahagi, et külalised meile poole ööni istuma jäävad ja seetõttu teemegi kõik asjad valmis, et “õigel ajal” magama saada?
Sellelt pildilt on hästi näha, et väljas on juba pime, aga aperodest kaugemale ikka veel jõutud pole…
Tigu Tegemised 
mis pesukapis käima? kohe tuleb nõuda uute pesuesemete demonstratsioonesinemist 🙂
no see pole ka normaalne, kui sa külas kontrollid, kas ikka vannitoas kahhel puhas või mis kapis toimub. vat raamaturiiuli tuulamist pean ma normaalseks jälle:) a inimesed ongi erinevad, mul jälle sõbrannal on tung vannitoas kosmeetikapotsikuid uurida.
no topskid, esteks te olete ju omad ja teiseks on raamaturiiuli sobramine (ja plaadid ka) täiesti normaalne. ma pidin vernanda juures elevusest põlvili kukkuma ju :-)))
aga ma olen ka mõnikord kuulnud kinnises vannitoas sahtlite avamist ja sulgemist näiteks (jällegi mitte teie, topskid 🙂
ärgend muretsege, ma ei pidand ju teid silmas!
üleüldse tundub, et siin ongi vist kultuuride erinevus – slo-s võibki äripartnerite kodus võõrustamine igapäevane tava olla, meie seljas on aga kesise korterifondi taak (väiksed köögid, äbarik planeering, kus magamistuba elutoa küljes jms, mis omal ajal ebamugavust tekistas võõraste kutsumisel). Nüüd on ju muidugi pea kõigil suured ja avarad elamud, kus külalised ei pruugi näiteks vanaema või lastega kokkugi puutuda.
ah ma ei tea mis värk on. ma lihtsalt mida aeg edasi, seda enam püüan oma nappi aega sisustada vaid kõige paremate sõprade ja lähedastega. ja nendega on täiesti tavapärane, et kuniks ma pliidi juures veel midagi lõpetan, sorteerivad nemad raamatuid või lobisevad apero käes midagi mõnusat ja mõtetut.
Tegelikult on veel üks asi, mida üldse ei tahaks kirja panna, aga…prantslased lobisevad rohkem ja joovad palju vähem kui meie, keskmised eestlased… see on uskumatu kui palju nad räägivad ja kogu 4-5 tunnise õhtusöögi ajal võib-olla vaid paar klaasi veini tarbivad, nii et pärast rahulikult autosse saab istuda. (eks sellel ole ka erandeid)
see on jama jah, et me nii palju joome. Aga kahjuks ma paari klaasi veiniga küll ei suuda suvalises seltskonnas 4-5 tundi lobiseda. Pea hakkab valutama ja ilge tüdimus tuleb peale :). Õnneks on ikka ka seltskondi kus võib seda teha ka täitsa ilma veinita.
Aga see pesukapi tunne on mulle ka tuttav. Kusjuures ongi ette tulnud, et keegi teeb kapi ukse lahti. No ikka liig mu meelest. Isegi lähedased sõbrad nii ei tohiks. Ja need ka ei tee. Ma ei tea, nad vist ei pea vajalikuks minust mingit lisa teavet hankida, et kui korras kapid on :). Aga kui keegi ennast ise teenindab, lisa nõusid otsib, külmikust kohvikoort hangib vms, see mulle meeldib. Siis mind ei piina, et ma sellega hakkama ei saa ja kõike ei märka.
Ja söömaaega mulle üldiselt meeldib korraldada. Aga võõrastele ei viitsiks. Et kodu on ikka kindlus täiega. Hoolega ma valin, keda koju kutsuda.