Kuidas võõrustame külalisi?

Hiljuti kellegi blogi lugedes, jäi silm peale ja pani mõtte keerlema selline teema, et külla minnes oleks normaalne kui perenaisel on ettevalmistused tehtud ja külaliste saabudes istutakse lauda ja hakatakse sööma. Ja kui see nii ei ole, jääb see silma jne. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest on see meie eestlaste omapära, et  laud enne külaliste saabumist kaetud, toidud ahjus ja perenaine ennast korda jõudnud teha. ( Ma ei mõtle loomulikult selliseid seltskonna üritusi, mille mõte on kooskokkamine).

Ja meie, eesti naised,  oleme väga osavad planeerimises – kõik saab õigeks ajaks valmis ka siis kui käime tööl, pärast seda kogume lapsi linna pealt koolist- lasteaiast kokku etc. Arvatavasti on meil ikka mingi germaanlaste täpsuse ja korrektsuse geen sees. Ja täiesti normaalne on, et me närveerime ja muretseme kui kell kohutava kiirusega liigub ja hakkab tunduma, et ei jõua omadega valmis.

Näiteks Lõuna-Prantsusmaal võib esimest korda külla kutsutule tunduda, et inimesed on ära unustanud, et nad teid külla kutsunud on ja hakkavad alles siis väga laisalt liigutama kui külalised saabuvad. Tegelikult on see sügavalt vale  ja sellise mulje jätmiseks nähakse kõvasti vaeva (s.t. et ei ole kunagi nii, et külalised tulid ja perenaine hakkab alles siis vaatama, et mis mul siin külmkapis on ja välja mõtlema menüüd-kuigi tihti sellist muljet tahetakse miskipärast jätta)

Sel aastal puhkusel olles, kutsusid meie võõrustajad Patrick ja Petra kolmel korral enda poole külalisi ja niisiis sain ma osa võtta ettevalmistustöödest.

2000 aasta algul kui sinna maale õppima läksin ja alles “roheline” olin nende kommetes,   tundus mulle paaril korral küll, et nad tahavad mind oma aperitiividega täis joota, enne kui süüa annavad…

Niisiis, tegelikult hakkavad ettevalmistustööd juba eelmisel päeval, kus väga täpselt mõeldakse läbi, mida tehakse suupisteteks. Ja nende pisikeste suupistete tegemine nõuab hiigelaega.  Suupisteid on 5-6 erinevat: täidetud oliivid, Kreeka stiilis shampinjonid, minipitsad, krevetisabad, gratineeritud sinimerekarbid etc. Suupistete tegemine võtabki enamus aja ära ja seejuures neid ei panda tähelegi.  Mitte keegi ei täna eraldi perenaist eriti heade näkside eest. Ma arvan, et enamik inimesi ostab need näksid poest valmis kujul- Petraga nikerdasime kõik ise.

Apero aeg võib kesta tund-poolteist enne kui eelroog serveeritakse.  See ongi see aeg mil inimene laeb ennast täielikult päevasest pingest maha, ajab juttu, tunneb teiste vastu huvi ja vaikselt valmistub söömiseks.  Selleks ajaks kui sööma hakatakse, ei tohi olla enam keegi pahas tujus ja hetkel kui esimene käik serveeritakse, pühenduvad inimesed 100% toidule. Kiidetakse toitu, söömist kui tegevust, kulinaariat, perenaist, veini. Ja see on uskumatu kui palju sellel teemal rääkida saab… Veel üks tore omapära on see, et alati keegi seltskonnast tuleb perenaisele/mehele kööki appi.

Õhtusöögid kestavad tavaliselt nii  20.00st- 24.00-ni ja kauemgi.

Ja me kõik ju peame seda Vahemeremaade elustiili mõnusaks, aga  Eestis  see nagu poleks see…

Ja siis tuli mulle meelde mu lõunast pärit sõber, kes Eestis elab. Tema juurde külla minnes on juhtunud korra ka seda, et külalised jõudsid kohale täpselt selleks kellaks kui oli kutsutud (see ei ole seal maal eriti hea mõte) ja P. ise polnud veel koju jõudnud.  Aga kõik sujus… ootasime natuke ukse taga ja mis siis… Nende pool on sama rida: pisikesed suupisted ja aperitiivid ette-külalised vestlevad, pererahvas teeb süüa, külalised aitavad sibulat- küüslauku koorida.  Toit läheb ahju, valmistatakse eelroog ja istutakse koos lauda.  Väga hästi sujub kõik- ainus asi, et see võtab palju aega.  Sedasi, et tulen läbi, räägin paar sõna, söön kõhu täis ja lähen panen lapsed kodus magama, vot seda välja ei mängi.  Kuna külaskäigud pikaks venivad, siis  väikseid lapsi kaasa  ei võeta(räägin nüüd Lõuna Prantsusmaast) – ju siis neil kõigil bonne olemas või minnakse välja pärast laste magamapanekut.

Kui see jutt kõik kirja sai, tuli mulle selline uitmõte, et järsku meie eestlased ei tahagi, et külalised meile poole ööni istuma jäävad ja seetõttu teemegi kõik asjad valmis, et  “õigel ajal” magama saada?

Sellelt  pildilt on hästi näha, et väljas on juba pime, aga aperodest kaugemale ikka veel jõutud pole…

Advertisements

38 responses to “Kuidas võõrustame külalisi?

  1. mhm. see on see teema, mida eile arutasime. ma olen selles ka täpselt kahevahel. oi kuidas ma suudan stressata ja peaaegu nutmapuhkemiseni närvitseda, kui külaliste tulekuni on aega 15 min ja mul veel köögis midagi pooleli ja põsepuna panemata jne. võiks ju vabalt võtta, küladele apero kätte anda ja siis edasi toimetada.
    aga jah, meie kultuuriruumis on see kuidagi kohatu ja harjumatu.
    ses mõttes olen ma tõesti kahepalgeline, et l-euroopas tundub see loomulik ja omane, seal ei tee ma sellest mingit numbrit, aga siinmail kergitan ilmselt ka ise kulmu, kui perenaine veel sahmib. või olen kergelt nõrdinud, kui külalised õigeks ajaks ei tule.
    aga tõesti – kui ma nüüd meenutan näiteks viimast korda P juures, kui me nii umbes poolteist tundi veini trimpasime ja chorizot närisime, kuni lauda istuda sai, siis jah, imelik oli kuidagi ja see vahepealne aeg tundus justkui vaakumis olevat. tagantjärele aga täiesti loomulik – egas ta kodumaal asjad teisiti olnud.
    meil on ikka see õhtune väljaskäimine nii traumaatiline, inimesed (ma ise sh) muretsevad järgmise koolipäeva, tööpäeva vms pärast, tahavad vara voodisse jne jne.
    vahel mulle tundub, et meile oleks ka väikest geenmuundamist vaja – palun süstige minusse üks doos lõunamaist muretust…

  2. Aperatiivideks nimetatakse kõike söögieelset -ka väikeseid ampse. Prantslased ütlevad apero’. See nn. familiaarne keel – langue familliere, ametlikult tuleks ka öelda apératif.
    Ma oskan silma paista sellega, et ei räägi ja ei kirjuta korralikku eestikeelset teksti.

  3. Ega sa Liina üksi selline ole- mina näiteks ei kutsugi kedagi endale enam külla, sest … see võtaks terve päeva ja mul pole seda päeva.
    Sellest aga tuleb järgmine häda- kui oled terve päeva kokanud, koristanud, siis oled väsinud ja tahad kella 10-ks külalistest lahti saada ja magama minna 🙂

  4. Minule on ka mulje jäänud, et tegelikult eestlased ei tahagi külalisi, nendega vaja tegeleda ja alati on ju seltskonnas mõni selline kes ei meeldi aga kutsuma peab. Siis visataksegi kohe söök lauale, et inimesed vait oleks ja jumala eest rääkima ei hakkaks 🙂

  5. Samas külalised peavad endaga ju ise tegelema. Külalistel ka oma nõuded: pead juttu ajama, nalja viskama- mingil juhul ei tohi olla igav…samuti pole ma elu sees näinud sealmaal pilti, et mingi külaline istub toa nurgas ja vaatab hoopis telekat.

  6. See nõue, et külalised peavad ka huvitavad olema, on eestis tõesti puudu. Külla minnakse nagu sööklasse või kinno, et sind teenindataks ja ise võid teha mis iganes tahad, külaline on kuningas.

    Lõpuks tuleb ikka välja see, et on vaja paremaid sõpru valida 🙂

  7. mulle jälle eriti ei meeldi kui külalised köögis sehmivad, ideaalne variant on meil golos avatud köögiga või siis väliköögis, kus ise oled lähedal inimestele, saad lobiseda ja veini juua koos, samal ajal tehes, mida vaja.

    samas jälle kui on suur pidu ja palju rahvast, siis jälle hea jagada küladele tööd kätte, kes teeb salatit, kes puhastab puuvilju, kes möllab juustuga, kes vaatab, et vein-õlu oleks külmas kättesaadav.

    mis aga minu jaoks suurte pidude kõikse väsitavam osa on, on see, kui selliseid poolvõõraid inimesi satub sekka, siis pead peoperenaisena lõputut small talki ajama, ja siis tihtipeale on tunne, et istuks hoopis vana sõbraga aianurgas ja patraks lihtsalt.

  8. jah, ma kohe mõtlesin sellel teemal. neid kultuuridevahelisi konflikte on oma rahva hulgaski. et külas olles pead igal juhul sööma ja palju. sissejuhatuse kui sellise mõiste on ikka üsna võõras, pigem ikka praad ja siis külm laud. kaasa pannakse ka. siis et kellele mis sööki sa teha võid – vanematele inimestele pole ikka mõtet enda jaoks tavalist asja väga pakkuda. vahel pole mõtet ka omaealistele, ma tegin ükskord selle peale mõeldes liha ja kartulit ja siiani kuulen, et oli liiga peen gurmee, siis oli korraks ikka kohe mõistus otsas selle peale. aga õnneks käib vahel ka külalisi, kelle nimel on rõõm pingutada. meil on suht väike köök, sp selliseid kenasid kooskokkamisi on raske teha. kuigi, ma olen selles suhtes “hitler”, nagu T ütleb, et mina ei usu sellesse, et kui ühte sööki mitme inimese maitse järgi teha, siis midagi söödavat välja tuleb, ega ikka ei tule. ikka tahad ju, et inimesed ennast kenasti tunneks, aga kõigi meele järgi nagu ei saa olla korraga.

  9. Maarja sina saad hästi võrrelda neid kombeid- kas sulle tundub, et võrreldes oma naabrite ja Slo sõpradega rahmeldad sina, sest eestlase nn. muretsemise geen sees on, rohkem, kui külalised tulevad või oled õppinud seal maal asju rahulikumalt võtma?

  10. mu meelest on nii ja naa. siin olen kohanud kodanikke, kes väga suure hooga pabistavad ja sahmivad kui külad tulekul, Eestis jälle elegantset pohhuisimi. ma seda viimast eelistan, pigem olgu mõni asi ligadi-logadi, kui närvivapustuse äärel perenaine.
    kuigi apero-kultuur pole eestis küll levinud.

  11. ma arvan, et Ingrid tahtis tähelepanu juhtida, et see sõna on eesti keeles aperItiiv, mitte aperAtiiv. mulle on ka ennegi siin silma jäänud, põhiliselt postitusekategooria nimena.

    aga tühja sest sõnast, pakutaks asja ennast ainult tihemini ja rohkem:D

  12. ok, viime parandused sisse- Ingrid viitas küll joogile-seetõttu ma pihta ei saanudki.
    Muide minu eesti keel on juba ammu vildaks ja ma pole kunagi 100% kindel, et sõnad, mis suust välja tulevad ikka eestikeelsed on…

  13. püss ja suled, targaks võib saada. ma olin siiani kindel, et eesti keeli öeldakse aperatiiv.

    Kristel, mu meelest on su keel mu omaga võrreldes küll kordi kabedam.

  14. mulle meeldib kui kõik on valmis. Sest ma ei suuda enam pärast midagi teha. Kui inimesed kohal, siis ma lülitun täiesti ümber suhtlemisele, et midagi toimetada enam ei mõista.Ja mulle tegelikult tundub pisut tüütu ka kui terve õhtu kas peremees või perenaine sebib köögis, et üldse vestlusesse ei lülitu. No küll aga meeldivad mulle nö kooskokkamised, et kogu seltskond on köögis.
    Aga see on küll point, et suhtlusele pööratakse meil kahjuks vähe tähelepanu. Ja mõistagi peavad külalised olema hakkamas. Aga samas mulle vahel tundub, et on ebaviisakas minna külla ja võtta vestluse juhtimine oma peale. Kuigi mul on sageli kiusatus ja olen seda teinud ka. Mind ärritab kui inimesed on ennast toiduvalmistamise ja koristamise vm-ga nii ära kurnanud, et üldse ei suuda õhtut suunata ega juhtida. Et siis peaks ikka pisut vähem kokkama ja puhkama enne, et ikka suudaks siis ka veel energiat välja anda kui külalised kohal.
    Aga öö peale jäämist pidurdavad meil alati need kaine autojuhid :). Et kui ikka keegi püsib kaine, siis pole juttugi, et unustatakse ennast hommikuni üksteisest üle rääkima.
    Teisest küljest on muidugi tore kui järgmisel päeval ka miskit teha õnnestub.
    Aga kuidas seal lõuna pool siis on, et käib palju külalisi, jäädakse kauaks – kas siis ei hakka tööd ja kooli segama?

  15. See on hea küsimus Triin…me abikaasaga oleme alati mõelnud, et need inimesed on seal rauast. Sest peale 3 nädalast puhkust Prantsusmaal, kus me pea iga päev külas käime või aitame külalisi vastu võtta, oleme meie ikka täitsa läbi. Ja meie magame päev otsa rannas enne uut külaskäiku, need kodanikud lähevad tööle.
    Aga eks neil käib töö vähe teisiti ja keegi ei stressa ka tööl nii palju, vahepeal on kolmetunnine siesta, kus puhatakse ja eks see ole päike, mis neile selle energia annab!

  16. kusjuures ma olen enda juures täheldanud viimastel aastatel kaht muutust:
    mul on üha enam õnnestunud mitte külla kutsuda inimesi, keda ma EI TAHA oma kodus näha. st meil käivad nüüd ainult need inimesed, kellest ma hoolin ja kui keegi võõras mingil põhjusel ukse taga on, olen ma eneselegi üllatuseks peris tohe kohe.
    kui on vaja kohtuda nö. pooltuttavatega, seda siis kas mingitel esinduslikel põhjustel vms, oleme kokkusaamise kuhugi neutraalsele pinnale sättinud, kus muretsemine jääb chefi teha.
    need nn. pooltuttavad on tihtipeale sellised, kellega hoolimata pingutustest ka small talk ei edene ja siis on kõigil ebamugav olla. restoranis saab siis vähemalt menüüd kõva häälega lugeda ja kommenteerida 😀
    sellest tulenevalt ka teine tähelepanek – kuna inimesed, kes meil regulaarselt külas käivad, on iga päevaga üha enam omad, olen ma kaotanud ka selle kombe, et enne külaliste tulekut tuleb vannitoa kahhel küürida ja nõudepesumasina tagune happega üle käia :-)))
    ühesõnaga mida aeg edasi, seda chillim. mu kodu on mu kindlus.
    need on paar enesekaitsevõtet seniks, kuniks mulle veel vahemere-geeni pole süstitud.
    ahjaa, rääkides veel külalistest siis kaks kummalist kommet, millega ma vist kunagi ei harju – esteks see tubades ringitallamine ja kõikide asjade katsumine riiulitel (mul tekib tunne, et kohe jõutakse pesusahtlini) ja siis teiseks see ilmtingimata laua koristamisel abi pakkumine. on omad inimesed, kelle puhul see ei häiri sugugi ja teetegi laua koos lagedaks. aga poolvõõras naine, kes peale õhtusööki su kahvleid poleerima kipub, kuigi sul selleks rahumeeli masin on – no kuulge…

  17. milline piinlik moment, ma olen alati sul külas käies raamaturiiuli läbi töödanud (või töötanud??), selle köögiseinas oleva 🙂

    aga see oleneb ka kommetest vast, et kas lased koju pooltuttavaid sisse või mitte. siin ei tuleks kõne allagi see.

    Jure vaataks mind kui siga sidrunit kui ma paluks sellistel puhkudel koostööpartnerid restorani viia.

    Peale mõnda olulist tehingut, uue partneri tulekut firmasse jne. oleks ülim ebaviisakus, kui sa neid koju söömaajale ei kutsu.

  18. Ehee, mulle Manni puhul nii meeldib see, kuidas ta mingi hetk kaob kontorisse DVD-d vaatama, siis haarab külmkapist midagi kaasa, leiab baarikapist sobiva klaasi ja siis ülakorrusele kokaraamatuid lappama läheb 🙂
    Enda puhul ma küll tunnistan, et ma sebin enne külaliste tulekut liialt ja pabistan, et kas jätkub ja kas sobib jne. Kui külalised kohal on, siis olen tihti juba kurnatud. Lisaks olen varase unega ja pisitütar tahab ka tähelepanu (ja ühtegi bonne’t ei ole). Samas paistab külalistele meeldivat, sest tulevad ikka ja jälle..
    Õnneks elukaaslase äripartnereid koju kutsuma ei pea. Nad lähevad edukaid tehinguid ikka välja tähistama. Nt Tigusse, kuhu jäädakse kohe kauaks 😀 😀 😀

  19. Täpsustuseks: Mann ei kao kontorituppa filmi vaatama, lihtsalt filmikogust sobivaid eksemplare välja otsima..
    Et elu lihtsamaks teha, on filmid ja kokaraamatud nüüd samas toas..

  20. Raamaturiiuleid vaatan ma ka alati, kohe huviga ja eriti siis, kui olen kellelgi esimest/teist korda külas. Mu meelest saab nii päris hea ülevaate, mis pererahvast huvitab. Aga pesusahtlitest ja mööda maja/korterit omapäi uitamisest hoidun.
    See on vist päris eestlaslik enne külaliste tulemist muretsemine. Lapsepolvas olin ma enne mingeid perepidusid ja külaliste tulekut alati kahevahel: rõõmustasin ja samas ajas see mitme päeva pikkune keetmine/küpsetamine/koristamine ja lapse, s.t. minu jooksutamine ja kamandamine hulluks. Nüüd vaikselt vaatan, et muutun emaga sarnaseks ses küsimuses. Et mitu päeva enne just ei hakka tegutsema aga närviline olen küll ja muretsed, et kas ikka kõik on nii nagu peaks.
    Samas ei ole ma peale päris pikka Saksas elamist ikka sõbrunenud nende imeliku kombega inimestele, kes korraks läbi astuvad, mitte midagi või ainult mineraalvett pakkuda. No nt. kohvi saab alati teha, teed ka, ja midagi pealehammustamiseks on ka majas olemas. Mees ütleb, et see pidavat väga eestlaslik olema 🙂

  21. no see pole ka normaalne, kui sa külas kontrollid, kas ikka vannitoas kahhel puhas või mis kapis toimub. vat raamaturiiuli tuulamist pean ma normaalseks jälle:) a inimesed ongi erinevad, mul jälle sõbrannal on tung vannitoas kosmeetikapotsikuid uurida.

  22. no topskid, esteks te olete ju omad ja teiseks on raamaturiiuli sobramine (ja plaadid ka) täiesti normaalne. ma pidin vernanda juures elevusest põlvili kukkuma ju :-)))
    aga ma olen ka mõnikord kuulnud kinnises vannitoas sahtlite avamist ja sulgemist näiteks (jällegi mitte teie, topskid 🙂
    ärgend muretsege, ma ei pidand ju teid silmas!
    üleüldse tundub, et siin ongi vist kultuuride erinevus – slo-s võibki äripartnerite kodus võõrustamine igapäevane tava olla, meie seljas on aga kesise korterifondi taak (väiksed köögid, äbarik planeering, kus magamistuba elutoa küljes jms, mis omal ajal ebamugavust tekistas võõraste kutsumisel). Nüüd on ju muidugi pea kõigil suured ja avarad elamud, kus külalised ei pruugi näiteks vanaema või lastega kokkugi puutuda.
    ah ma ei tea mis värk on. ma lihtsalt mida aeg edasi, seda enam püüan oma nappi aega sisustada vaid kõige paremate sõprade ja lähedastega. ja nendega on täiesti tavapärane, et kuniks ma pliidi juures veel midagi lõpetan, sorteerivad nemad raamatuid või lobisevad apero käes midagi mõnusat ja mõtetut.

  23. Tegelikult on veel üks asi, mida üldse ei tahaks kirja panna, aga…prantslased lobisevad rohkem ja joovad palju vähem kui meie, keskmised eestlased… see on uskumatu kui palju nad räägivad ja kogu 4-5 tunnise õhtusöögi ajal võib-olla vaid paar klaasi veini tarbivad, nii et pärast rahulikult autosse saab istuda. (eks sellel ole ka erandeid)

  24. see on jama jah, et me nii palju joome. Aga kahjuks ma paari klaasi veiniga küll ei suuda suvalises seltskonnas 4-5 tundi lobiseda. Pea hakkab valutama ja ilge tüdimus tuleb peale :). Õnneks on ikka ka seltskondi kus võib seda teha ka täitsa ilma veinita.
    Aga see pesukapi tunne on mulle ka tuttav. Kusjuures ongi ette tulnud, et keegi teeb kapi ukse lahti. No ikka liig mu meelest. Isegi lähedased sõbrad nii ei tohiks. Ja need ka ei tee. Ma ei tea, nad vist ei pea vajalikuks minust mingit lisa teavet hankida, et kui korras kapid on :). Aga kui keegi ennast ise teenindab, lisa nõusid otsib, külmikust kohvikoort hangib vms, see mulle meeldib. Siis mind ei piina, et ma sellega hakkama ei saa ja kõike ei märka.
    Ja söömaaega mulle üldiselt meeldib korraldada. Aga võõrastele ei viitsiks. Et kodu on ikka kindlus täiega. Hoolega ma valin, keda koju kutsuda.

  25. oot, a kohe tõsimeeli tulevad inimesed külla ja tuulavad pesukapis?
    ma isegi kõige lähedastemate puhul ei kujutakse seda ette, no kui a la anu oleks vannis ja karjuks, et ma tooks puhta pesu, siis küll, a no et lähed külla ja teed pesukapi lahti???
    nii mu eks- kui praegune ämm on hoolsad pesutriikijad, et kui nad kuskilt nägid-näevad kuhja triikimata pesuga, siis alul nemad kippusid neid kappidesse paigutama, aga peale vestlust loobusid ja ladustasid diivaninurka, köögilauale.

    aga see on ka slo’s nõnna, et ei jooda palju, reeglina ikka autoga lahkutakse. meil pole ka 0-tolerantsi. ja kui sa oled õhtu otsa söönud ja sinna juurde 3 klaasi veini joonud, siis piiri reeglina ei ületa ka.

  26. Ja veel üks küsimus :). Eestlased küll raskelt sulavad, aga kui siis sulavad, siis ma hakkame üksteisest üle karjuma. Et selline tsiviliseeritud vestlus kipub haihtuma üsna kiirelt. Kas see mujal õnnestub?
    Jah just nii tulebki inimene vaatab korterit ja teeb ka kapi ukse lahti. Hull täiega. Aga ju tal siis huvi pimestab. Või kaob reaalsuse taju. Siis ongi selline tunne, et käiks kaasas ja valvaks. Sest ma siiski ei ole nii tubli perenaine, et võõras igale poole vaadata võiks.
    Ja meil oli lapsena ka üks tüdruk, kes pidevalt külas käies sahtlites tuhlas. Meid keelati sellist asja teha. Aga äkki siis ongi need, keda pole lapsena keelatud.

  27. see vist on kõikjal nii, et on vaiksemaid ja on lärmakamaid.
    kuigi siin on esimesel kokkusaamisel mu meelest juba nii, et “kõik räägivad a keegi ei kuula”

  28. Olen ka üle elanud selle, et töölt tulles oli esimene pilt naja hoovis kallis ämm ja tolle sõbranna, kes mu köögivaipa kloppisid 🙂

    Aga minu arvates on eestlastel seda ülerääkimist rohkem. Prantslastel kipub muidugi ka nii olema, et mõni kodanik tahaks kogu aeg rääkida ja teistele sõna ei anna, aga nad seal ise üsna agressiivsed nõudma, et soovivad oma juttu lõpetada ja paluks kuulajaid 🙂

  29. mind häirib küll kui perenaine veedab ainult köögis terve külas oldud aja (mul on üks selline sõbranna) ja lauda peaaegu ei jõua.
    kui endale olen külalised kutsunud, siis olen kehtestanud endale reegli: ole ise alati valmis, pigem võib söögiga oodata. kuigi mulle ei meeldi olla köögis kui külalised tulevad, vaid olla ise ka lauas, häirib isegi kohvi keetmiseks kööki minek.
    ma vist enam ei tahaksiki süüa kui see serveeritakse alles nt kell 22 :).
    oma häbematuseks võin lisada, et üle kella 23 külalised tõesti ei meeldi – siis armastan hoopis rohkem oma voodit ja pikad nö kummivenitused külalistega üldse peale ei lähe.
    lühidalt – äärmiselt mittesõbralik ja prantsusmaal mitteelamiskõlbulik tegelane ;).

  30. Muide ega see perenaine ei kao Prantsusmaal ka kuskile ära…. Suvel istutakse ju õues ja tavaliselt grillitakse ka õues… Eelroad võtavad tavaliselt 10-15 minutit ja perenaine tagasi…
    Talvel… minu tuttavatel on siiamaani kõigil olnud söögituba ja köök koos. Alles kohvi ajaks minnakse salongi (kui see olemas on)

    Seep see ongi, et me räägime palju vähem ja teemad saavad üsna ruttu otsa. Need inimesed võivad tundide viisi vestelda-arutleda- vaielda jne…. ja nii nädalas mitu korda.

  31. Pingback: Pühad- appi, mida lauale panna? | Tigu tegemised·

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s