Kuidas võõrustame külalisi?

Hiljuti kellegi blogi lugedes, jäi silm peale ja pani mõtte keerlema selline teema, et külla minnes oleks normaalne kui perenaisel on ettevalmistused tehtud ja külaliste saabudes istutakse lauda ja hakatakse sööma. Ja kui see nii ei ole, jääb see silma jne. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest on see meie eestlaste omapära, et  laud enne külaliste saabumist kaetud, toidud ahjus ja perenaine ennast korda jõudnud teha. ( Ma ei mõtle loomulikult selliseid seltskonna üritusi, mille mõte on kooskokkamine).

Ja meie, eesti naised,  oleme väga osavad planeerimises – kõik saab õigeks ajaks valmis ka siis kui käime tööl, pärast seda kogume lapsi linna pealt koolist- lasteaiast kokku etc. Arvatavasti on meil ikka mingi germaanlaste täpsuse ja korrektsuse geen sees. Ja täiesti normaalne on, et me närveerime ja muretseme kui kell kohutava kiirusega liigub ja hakkab tunduma, et ei jõua omadega valmis.

Näiteks Lõuna-Prantsusmaal võib esimest korda külla kutsutule tunduda, et inimesed on ära unustanud, et nad teid külla kutsunud on ja hakkavad alles siis väga laisalt liigutama kui külalised saabuvad. Tegelikult on see sügavalt vale  ja sellise mulje jätmiseks nähakse kõvasti vaeva (s.t. et ei ole kunagi nii, et külalised tulid ja perenaine hakkab alles siis vaatama, et mis mul siin külmkapis on ja välja mõtlema menüüd-kuigi tihti sellist muljet tahetakse miskipärast jätta)

Sel aastal puhkusel olles, kutsusid meie võõrustajad Patrick ja Petra kolmel korral enda poole külalisi ja niisiis sain ma osa võtta ettevalmistustöödest.

2000 aasta algul kui sinna maale õppima läksin ja alles “roheline” olin nende kommetes,   tundus mulle paaril korral küll, et nad tahavad mind oma aperitiividega täis joota, enne kui süüa annavad…

Niisiis, tegelikult hakkavad ettevalmistustööd juba eelmisel päeval, kus väga täpselt mõeldakse läbi, mida tehakse suupisteteks. Ja nende pisikeste suupistete tegemine nõuab hiigelaega.  Suupisteid on 5-6 erinevat: täidetud oliivid, Kreeka stiilis shampinjonid, minipitsad, krevetisabad, gratineeritud sinimerekarbid etc. Suupistete tegemine võtabki enamus aja ära ja seejuures neid ei panda tähelegi.  Mitte keegi ei täna eraldi perenaist eriti heade näkside eest. Ma arvan, et enamik inimesi ostab need näksid poest valmis kujul- Petraga nikerdasime kõik ise.

Apero aeg võib kesta tund-poolteist enne kui eelroog serveeritakse.  See ongi see aeg mil inimene laeb ennast täielikult päevasest pingest maha, ajab juttu, tunneb teiste vastu huvi ja vaikselt valmistub söömiseks.  Selleks ajaks kui sööma hakatakse, ei tohi olla enam keegi pahas tujus ja hetkel kui esimene käik serveeritakse, pühenduvad inimesed 100% toidule. Kiidetakse toitu, söömist kui tegevust, kulinaariat, perenaist, veini. Ja see on uskumatu kui palju sellel teemal rääkida saab… Veel üks tore omapära on see, et alati keegi seltskonnast tuleb perenaisele/mehele kööki appi.

Õhtusöögid kestavad tavaliselt nii  20.00st- 24.00-ni ja kauemgi.

Ja me kõik ju peame seda Vahemeremaade elustiili mõnusaks, aga  Eestis  see nagu poleks see…

Ja siis tuli mulle meelde mu lõunast pärit sõber, kes Eestis elab. Tema juurde külla minnes on juhtunud korra ka seda, et külalised jõudsid kohale täpselt selleks kellaks kui oli kutsutud (see ei ole seal maal eriti hea mõte) ja P. ise polnud veel koju jõudnud.  Aga kõik sujus… ootasime natuke ukse taga ja mis siis… Nende pool on sama rida: pisikesed suupisted ja aperitiivid ette-külalised vestlevad, pererahvas teeb süüa, külalised aitavad sibulat- küüslauku koorida.  Toit läheb ahju, valmistatakse eelroog ja istutakse koos lauda.  Väga hästi sujub kõik- ainus asi, et see võtab palju aega.  Sedasi, et tulen läbi, räägin paar sõna, söön kõhu täis ja lähen panen lapsed kodus magama, vot seda välja ei mängi.  Kuna külaskäigud pikaks venivad, siis  väikseid lapsi kaasa  ei võeta(räägin nüüd Lõuna Prantsusmaast) – ju siis neil kõigil bonne olemas või minnakse välja pärast laste magamapanekut.

Kui see jutt kõik kirja sai, tuli mulle selline uitmõte, et järsku meie eestlased ei tahagi, et külalised meile poole ööni istuma jäävad ja seetõttu teemegi kõik asjad valmis, et  “õigel ajal” magama saada?

Sellelt  pildilt on hästi näha, et väljas on juba pime, aga aperodest kaugemale ikka veel jõutud pole…

38 responses to “Kuidas võõrustame külalisi?

  1. oot, a kohe tõsimeeli tulevad inimesed külla ja tuulavad pesukapis?
    ma isegi kõige lähedastemate puhul ei kujutakse seda ette, no kui a la anu oleks vannis ja karjuks, et ma tooks puhta pesu, siis küll, a no et lähed külla ja teed pesukapi lahti???
    nii mu eks- kui praegune ämm on hoolsad pesutriikijad, et kui nad kuskilt nägid-näevad kuhja triikimata pesuga, siis alul nemad kippusid neid kappidesse paigutama, aga peale vestlust loobusid ja ladustasid diivaninurka, köögilauale.

    aga see on ka slo’s nõnna, et ei jooda palju, reeglina ikka autoga lahkutakse. meil pole ka 0-tolerantsi. ja kui sa oled õhtu otsa söönud ja sinna juurde 3 klaasi veini joonud, siis piiri reeglina ei ületa ka.

  2. Ja veel üks küsimus :). Eestlased küll raskelt sulavad, aga kui siis sulavad, siis ma hakkame üksteisest üle karjuma. Et selline tsiviliseeritud vestlus kipub haihtuma üsna kiirelt. Kas see mujal õnnestub?
    Jah just nii tulebki inimene vaatab korterit ja teeb ka kapi ukse lahti. Hull täiega. Aga ju tal siis huvi pimestab. Või kaob reaalsuse taju. Siis ongi selline tunne, et käiks kaasas ja valvaks. Sest ma siiski ei ole nii tubli perenaine, et võõras igale poole vaadata võiks.
    Ja meil oli lapsena ka üks tüdruk, kes pidevalt külas käies sahtlites tuhlas. Meid keelati sellist asja teha. Aga äkki siis ongi need, keda pole lapsena keelatud.

  3. see vist on kõikjal nii, et on vaiksemaid ja on lärmakamaid.
    kuigi siin on esimesel kokkusaamisel mu meelest juba nii, et “kõik räägivad a keegi ei kuula”

  4. Olen ka üle elanud selle, et töölt tulles oli esimene pilt naja hoovis kallis ämm ja tolle sõbranna, kes mu köögivaipa kloppisid 🙂

    Aga minu arvates on eestlastel seda ülerääkimist rohkem. Prantslastel kipub muidugi ka nii olema, et mõni kodanik tahaks kogu aeg rääkida ja teistele sõna ei anna, aga nad seal ise üsna agressiivsed nõudma, et soovivad oma juttu lõpetada ja paluks kuulajaid 🙂

  5. mind häirib küll kui perenaine veedab ainult köögis terve külas oldud aja (mul on üks selline sõbranna) ja lauda peaaegu ei jõua.
    kui endale olen külalised kutsunud, siis olen kehtestanud endale reegli: ole ise alati valmis, pigem võib söögiga oodata. kuigi mulle ei meeldi olla köögis kui külalised tulevad, vaid olla ise ka lauas, häirib isegi kohvi keetmiseks kööki minek.
    ma vist enam ei tahaksiki süüa kui see serveeritakse alles nt kell 22 :).
    oma häbematuseks võin lisada, et üle kella 23 külalised tõesti ei meeldi – siis armastan hoopis rohkem oma voodit ja pikad nö kummivenitused külalistega üldse peale ei lähe.
    lühidalt – äärmiselt mittesõbralik ja prantsusmaal mitteelamiskõlbulik tegelane ;).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.