Hiljuti kellegi blogi lugedes, jäi silm peale ja pani mõtte keerlema selline teema, et külla minnes oleks normaalne kui perenaisel on ettevalmistused tehtud ja külaliste saabudes istutakse lauda ja hakatakse sööma. Ja kui see nii ei ole, jääb see silma jne. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest on see meie eestlaste omapära, et laud enne külaliste saabumist kaetud, toidud ahjus ja perenaine ennast korda jõudnud teha. ( Ma ei mõtle loomulikult selliseid seltskonna üritusi, mille mõte on kooskokkamine).
Ja meie, eesti naised, oleme väga osavad planeerimises – kõik saab õigeks ajaks valmis ka siis kui käime tööl, pärast seda kogume lapsi linna pealt koolist- lasteaiast kokku etc. Arvatavasti on meil ikka mingi germaanlaste täpsuse ja korrektsuse geen sees. Ja täiesti normaalne on, et me närveerime ja muretseme kui kell kohutava kiirusega liigub ja hakkab tunduma, et ei jõua omadega valmis.
Näiteks Lõuna-Prantsusmaal võib esimest korda külla kutsutule tunduda, et inimesed on ära unustanud, et nad teid külla kutsunud on ja hakkavad alles siis väga laisalt liigutama kui külalised saabuvad. Tegelikult on see sügavalt vale ja sellise mulje jätmiseks nähakse kõvasti vaeva (s.t. et ei ole kunagi nii, et külalised tulid ja perenaine hakkab alles siis vaatama, et mis mul siin külmkapis on ja välja mõtlema menüüd-kuigi tihti sellist muljet tahetakse miskipärast jätta)
Sel aastal puhkusel olles, kutsusid meie võõrustajad Patrick ja Petra kolmel korral enda poole külalisi ja niisiis sain ma osa võtta ettevalmistustöödest.
2000 aasta algul kui sinna maale õppima läksin ja alles “roheline” olin nende kommetes, tundus mulle paaril korral küll, et nad tahavad mind oma aperitiividega täis joota, enne kui süüa annavad…
Niisiis, tegelikult hakkavad ettevalmistustööd juba eelmisel päeval, kus väga täpselt mõeldakse läbi, mida tehakse suupisteteks. Ja nende pisikeste suupistete tegemine nõuab hiigelaega. Suupisteid on 5-6 erinevat: täidetud oliivid, Kreeka stiilis shampinjonid, minipitsad, krevetisabad, gratineeritud sinimerekarbid etc. Suupistete tegemine võtabki enamus aja ära ja seejuures neid ei panda tähelegi. Mitte keegi ei täna eraldi perenaist eriti heade näkside eest. Ma arvan, et enamik inimesi ostab need näksid poest valmis kujul- Petraga nikerdasime kõik ise.
Apero aeg võib kesta tund-poolteist enne kui eelroog serveeritakse. See ongi see aeg mil inimene laeb ennast täielikult päevasest pingest maha, ajab juttu, tunneb teiste vastu huvi ja vaikselt valmistub söömiseks. Selleks ajaks kui sööma hakatakse, ei tohi olla enam keegi pahas tujus ja hetkel kui esimene käik serveeritakse, pühenduvad inimesed 100% toidule. Kiidetakse toitu, söömist kui tegevust, kulinaariat, perenaist, veini. Ja see on uskumatu kui palju sellel teemal rääkida saab… Veel üks tore omapära on see, et alati keegi seltskonnast tuleb perenaisele/mehele kööki appi.
Õhtusöögid kestavad tavaliselt nii 20.00st- 24.00-ni ja kauemgi.
Ja me kõik ju peame seda Vahemeremaade elustiili mõnusaks, aga Eestis see nagu poleks see…
Ja siis tuli mulle meelde mu lõunast pärit sõber, kes Eestis elab. Tema juurde külla minnes on juhtunud korra ka seda, et külalised jõudsid kohale täpselt selleks kellaks kui oli kutsutud (see ei ole seal maal eriti hea mõte) ja P. ise polnud veel koju jõudnud. Aga kõik sujus… ootasime natuke ukse taga ja mis siis… Nende pool on sama rida: pisikesed suupisted ja aperitiivid ette-külalised vestlevad, pererahvas teeb süüa, külalised aitavad sibulat- küüslauku koorida. Toit läheb ahju, valmistatakse eelroog ja istutakse koos lauda. Väga hästi sujub kõik- ainus asi, et see võtab palju aega. Sedasi, et tulen läbi, räägin paar sõna, söön kõhu täis ja lähen panen lapsed kodus magama, vot seda välja ei mängi. Kuna külaskäigud pikaks venivad, siis väikseid lapsi kaasa ei võeta(räägin nüüd Lõuna Prantsusmaast) – ju siis neil kõigil bonne olemas või minnakse välja pärast laste magamapanekut.
Kui see jutt kõik kirja sai, tuli mulle selline uitmõte, et järsku meie eestlased ei tahagi, et külalised meile poole ööni istuma jäävad ja seetõttu teemegi kõik asjad valmis, et “õigel ajal” magama saada?
Sellelt pildilt on hästi näha, et väljas on juba pime, aga aperodest kaugemale ikka veel jõutud pole…
Ehee, mulle Manni puhul nii meeldib see, kuidas ta mingi hetk kaob kontorisse DVD-d vaatama, siis haarab külmkapist midagi kaasa, leiab baarikapist sobiva klaasi ja siis ülakorrusele kokaraamatuid lappama läheb 🙂
Enda puhul ma küll tunnistan, et ma sebin enne külaliste tulekut liialt ja pabistan, et kas jätkub ja kas sobib jne. Kui külalised kohal on, siis olen tihti juba kurnatud. Lisaks olen varase unega ja pisitütar tahab ka tähelepanu (ja ühtegi bonne’t ei ole). Samas paistab külalistele meeldivat, sest tulevad ikka ja jälle..
Õnneks elukaaslase äripartnereid koju kutsuma ei pea. Nad lähevad edukaid tehinguid ikka välja tähistama. Nt Tigusse, kuhu jäädakse kohe kauaks 😀 😀 😀
Täpsustuseks: Mann ei kao kontorituppa filmi vaatama, lihtsalt filmikogust sobivaid eksemplare välja otsima..
Et elu lihtsamaks teha, on filmid ja kokaraamatud nüüd samas toas..
oi mina ka ei suuda raamaturiiuli peale viisakas olla…
Nüüd tunnistage üles veel, kellel on komme pesukapis käia?
Raamaturiiuleid vaatan ma ka alati, kohe huviga ja eriti siis, kui olen kellelgi esimest/teist korda külas. Mu meelest saab nii päris hea ülevaate, mis pererahvast huvitab. Aga pesusahtlitest ja mööda maja/korterit omapäi uitamisest hoidun.
See on vist päris eestlaslik enne külaliste tulemist muretsemine. Lapsepolvas olin ma enne mingeid perepidusid ja külaliste tulekut alati kahevahel: rõõmustasin ja samas ajas see mitme päeva pikkune keetmine/küpsetamine/koristamine ja lapse, s.t. minu jooksutamine ja kamandamine hulluks. Nüüd vaikselt vaatan, et muutun emaga sarnaseks ses küsimuses. Et mitu päeva enne just ei hakka tegutsema aga närviline olen küll ja muretsed, et kas ikka kõik on nii nagu peaks.
Samas ei ole ma peale päris pikka Saksas elamist ikka sõbrunenud nende imeliku kombega inimestele, kes korraks läbi astuvad, mitte midagi või ainult mineraalvett pakkuda. No nt. kohvi saab alati teha, teed ka, ja midagi pealehammustamiseks on ka majas olemas. Mees ütleb, et see pidavat väga eestlaslik olema 🙂