Hiljuti kellegi blogi lugedes, jäi silm peale ja pani mõtte keerlema selline teema, et külla minnes oleks normaalne kui perenaisel on ettevalmistused tehtud ja külaliste saabudes istutakse lauda ja hakatakse sööma. Ja kui see nii ei ole, jääb see silma jne. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest on see meie eestlaste omapära, et laud enne külaliste saabumist kaetud, toidud ahjus ja perenaine ennast korda jõudnud teha. ( Ma ei mõtle loomulikult selliseid seltskonna üritusi, mille mõte on kooskokkamine).
Ja meie, eesti naised, oleme väga osavad planeerimises – kõik saab õigeks ajaks valmis ka siis kui käime tööl, pärast seda kogume lapsi linna pealt koolist- lasteaiast kokku etc. Arvatavasti on meil ikka mingi germaanlaste täpsuse ja korrektsuse geen sees. Ja täiesti normaalne on, et me närveerime ja muretseme kui kell kohutava kiirusega liigub ja hakkab tunduma, et ei jõua omadega valmis.
Näiteks Lõuna-Prantsusmaal võib esimest korda külla kutsutule tunduda, et inimesed on ära unustanud, et nad teid külla kutsunud on ja hakkavad alles siis väga laisalt liigutama kui külalised saabuvad. Tegelikult on see sügavalt vale ja sellise mulje jätmiseks nähakse kõvasti vaeva (s.t. et ei ole kunagi nii, et külalised tulid ja perenaine hakkab alles siis vaatama, et mis mul siin külmkapis on ja välja mõtlema menüüd-kuigi tihti sellist muljet tahetakse miskipärast jätta)
Sel aastal puhkusel olles, kutsusid meie võõrustajad Patrick ja Petra kolmel korral enda poole külalisi ja niisiis sain ma osa võtta ettevalmistustöödest.
2000 aasta algul kui sinna maale õppima läksin ja alles “roheline” olin nende kommetes, tundus mulle paaril korral küll, et nad tahavad mind oma aperitiividega täis joota, enne kui süüa annavad…
Niisiis, tegelikult hakkavad ettevalmistustööd juba eelmisel päeval, kus väga täpselt mõeldakse läbi, mida tehakse suupisteteks. Ja nende pisikeste suupistete tegemine nõuab hiigelaega. Suupisteid on 5-6 erinevat: täidetud oliivid, Kreeka stiilis shampinjonid, minipitsad, krevetisabad, gratineeritud sinimerekarbid etc. Suupistete tegemine võtabki enamus aja ära ja seejuures neid ei panda tähelegi. Mitte keegi ei täna eraldi perenaist eriti heade näkside eest. Ma arvan, et enamik inimesi ostab need näksid poest valmis kujul- Petraga nikerdasime kõik ise.
Apero aeg võib kesta tund-poolteist enne kui eelroog serveeritakse. See ongi see aeg mil inimene laeb ennast täielikult päevasest pingest maha, ajab juttu, tunneb teiste vastu huvi ja vaikselt valmistub söömiseks. Selleks ajaks kui sööma hakatakse, ei tohi olla enam keegi pahas tujus ja hetkel kui esimene käik serveeritakse, pühenduvad inimesed 100% toidule. Kiidetakse toitu, söömist kui tegevust, kulinaariat, perenaist, veini. Ja see on uskumatu kui palju sellel teemal rääkida saab… Veel üks tore omapära on see, et alati keegi seltskonnast tuleb perenaisele/mehele kööki appi.
Õhtusöögid kestavad tavaliselt nii 20.00st- 24.00-ni ja kauemgi.
Ja me kõik ju peame seda Vahemeremaade elustiili mõnusaks, aga Eestis see nagu poleks see…
Ja siis tuli mulle meelde mu lõunast pärit sõber, kes Eestis elab. Tema juurde külla minnes on juhtunud korra ka seda, et külalised jõudsid kohale täpselt selleks kellaks kui oli kutsutud (see ei ole seal maal eriti hea mõte) ja P. ise polnud veel koju jõudnud. Aga kõik sujus… ootasime natuke ukse taga ja mis siis… Nende pool on sama rida: pisikesed suupisted ja aperitiivid ette-külalised vestlevad, pererahvas teeb süüa, külalised aitavad sibulat- küüslauku koorida. Toit läheb ahju, valmistatakse eelroog ja istutakse koos lauda. Väga hästi sujub kõik- ainus asi, et see võtab palju aega. Sedasi, et tulen läbi, räägin paar sõna, söön kõhu täis ja lähen panen lapsed kodus magama, vot seda välja ei mängi. Kuna külaskäigud pikaks venivad, siis väikseid lapsi kaasa ei võeta(räägin nüüd Lõuna Prantsusmaast) – ju siis neil kõigil bonne olemas või minnakse välja pärast laste magamapanekut.
Kui see jutt kõik kirja sai, tuli mulle selline uitmõte, et järsku meie eestlased ei tahagi, et külalised meile poole ööni istuma jäävad ja seetõttu teemegi kõik asjad valmis, et “õigel ajal” magama saada?
Sellelt pildilt on hästi näha, et väljas on juba pime, aga aperodest kaugemale ikka veel jõutud pole…
Tigu Tegemised 
püss ja suled, targaks võib saada. ma olin siiani kindel, et eesti keeli öeldakse aperatiiv.
Kristel, mu meelest on su keel mu omaga võrreldes küll kordi kabedam.
mulle meeldib kui kõik on valmis. Sest ma ei suuda enam pärast midagi teha. Kui inimesed kohal, siis ma lülitun täiesti ümber suhtlemisele, et midagi toimetada enam ei mõista.Ja mulle tegelikult tundub pisut tüütu ka kui terve õhtu kas peremees või perenaine sebib köögis, et üldse vestlusesse ei lülitu. No küll aga meeldivad mulle nö kooskokkamised, et kogu seltskond on köögis.
Aga see on küll point, et suhtlusele pööratakse meil kahjuks vähe tähelepanu. Ja mõistagi peavad külalised olema hakkamas. Aga samas mulle vahel tundub, et on ebaviisakas minna külla ja võtta vestluse juhtimine oma peale. Kuigi mul on sageli kiusatus ja olen seda teinud ka. Mind ärritab kui inimesed on ennast toiduvalmistamise ja koristamise vm-ga nii ära kurnanud, et üldse ei suuda õhtut suunata ega juhtida. Et siis peaks ikka pisut vähem kokkama ja puhkama enne, et ikka suudaks siis ka veel energiat välja anda kui külalised kohal.
Aga öö peale jäämist pidurdavad meil alati need kaine autojuhid :). Et kui ikka keegi püsib kaine, siis pole juttugi, et unustatakse ennast hommikuni üksteisest üle rääkima.
Teisest küljest on muidugi tore kui järgmisel päeval ka miskit teha õnnestub.
Aga kuidas seal lõuna pool siis on, et käib palju külalisi, jäädakse kauaks – kas siis ei hakka tööd ja kooli segama?
See on hea küsimus Triin…me abikaasaga oleme alati mõelnud, et need inimesed on seal rauast. Sest peale 3 nädalast puhkust Prantsusmaal, kus me pea iga päev külas käime või aitame külalisi vastu võtta, oleme meie ikka täitsa läbi. Ja meie magame päev otsa rannas enne uut külaskäiku, need kodanikud lähevad tööle.
Aga eks neil käib töö vähe teisiti ja keegi ei stressa ka tööl nii palju, vahepeal on kolmetunnine siesta, kus puhatakse ja eks see ole päike, mis neile selle energia annab!
kusjuures ma olen enda juures täheldanud viimastel aastatel kaht muutust:
mul on üha enam õnnestunud mitte külla kutsuda inimesi, keda ma EI TAHA oma kodus näha. st meil käivad nüüd ainult need inimesed, kellest ma hoolin ja kui keegi võõras mingil põhjusel ukse taga on, olen ma eneselegi üllatuseks peris tohe kohe.
kui on vaja kohtuda nö. pooltuttavatega, seda siis kas mingitel esinduslikel põhjustel vms, oleme kokkusaamise kuhugi neutraalsele pinnale sättinud, kus muretsemine jääb chefi teha.
need nn. pooltuttavad on tihtipeale sellised, kellega hoolimata pingutustest ka small talk ei edene ja siis on kõigil ebamugav olla. restoranis saab siis vähemalt menüüd kõva häälega lugeda ja kommenteerida 😀
sellest tulenevalt ka teine tähelepanek – kuna inimesed, kes meil regulaarselt külas käivad, on iga päevaga üha enam omad, olen ma kaotanud ka selle kombe, et enne külaliste tulekut tuleb vannitoa kahhel küürida ja nõudepesumasina tagune happega üle käia :-)))
ühesõnaga mida aeg edasi, seda chillim. mu kodu on mu kindlus.
need on paar enesekaitsevõtet seniks, kuniks mulle veel vahemere-geeni pole süstitud.
ahjaa, rääkides veel külalistest siis kaks kummalist kommet, millega ma vist kunagi ei harju – esteks see tubades ringitallamine ja kõikide asjade katsumine riiulitel (mul tekib tunne, et kohe jõutakse pesusahtlini) ja siis teiseks see ilmtingimata laua koristamisel abi pakkumine. on omad inimesed, kelle puhul see ei häiri sugugi ja teetegi laua koos lagedaks. aga poolvõõras naine, kes peale õhtusööki su kahvleid poleerima kipub, kuigi sul selleks rahumeeli masin on – no kuulge…
milline piinlik moment, ma olen alati sul külas käies raamaturiiuli läbi töödanud (või töötanud??), selle köögiseinas oleva 🙂
aga see oleneb ka kommetest vast, et kas lased koju pooltuttavaid sisse või mitte. siin ei tuleks kõne allagi see.
Jure vaataks mind kui siga sidrunit kui ma paluks sellistel puhkudel koostööpartnerid restorani viia.
Peale mõnda olulist tehingut, uue partneri tulekut firmasse jne. oleks ülim ebaviisakus, kui sa neid koju söömaajale ei kutsu.