Ma nendesse kaugete maade superfoodidesse suhtun pigem kui suurde marketingbusinessi.. Mitte, et need ained  ja toidud tervislikud poleks, on kindlasti-  pigem on  kurb, et meie omakandi superfoodile ei osata massimarketingi teha ning meie väetoitu  ei saada igal sammul ülistuslaul nagu suurte tervisekettide moekaupu.

Mulle väga meeldis saade “Mõistlik ja Mõttetu”, kus toodi välja labori andmed, millest selgus, et meie aroonia ja astepaju sisaldab suuremas koguses  antioksüdante kui “trendimari” açai. Goji marju ei hakatud analüüsimagi, sest nende antioksüdantide sisaldus on açaist on teadaolevalt väiksem.

Nüüd on siis laineid löömas maapähkel Peruust, õigemini sellest pressitud õli. Mul on vastakad tunded sellega. Quinoa hullusega Põhja-Ameerikas ja Europas on juba saavutatud see, et kohalike jaoks on nende põline toit, mida nad aastatuhandeid tarbinud, liiga kallis. Kuidagi ei tundu see asi õiglane olema.

Kui viitsisite videole klikata, siis saite lugeda,  mis superomadused selles vanade inkade pähklil on.

Selle pähkli õli pidi sisaldama  17!!  korda enam Omega-3 ühes grammis kui metsik lõhe.

Lubatakse veel, et õli

• aitab hoida normaalset kolesteroolitaset
• Parandada liigeste liikuvust
• tugevdada luutihedust
• parandada kaltsuimi imendumist
• stabiliseerib meeleolukõikumisi
• leevendada tähelepanuhäireid
• teravdada visiooni(mõeldud on kindlasti nägemist, aga läbi topelttõlgete on vahel tootelehtedel huumoikaid asju)

See viimane tundub kirss tordil- krõbistad vanade inkade pähkleid ja saad endale visiooni:) Proovida võib ju ikka, et uute maitsetega tutvuda ja kursis olla. Aga samas võiks uurida linaseemneõli ja kanepiõl kasutegureid.

Kui kunagi Peruusse jõuan, siis tahan kindlasti selle visoonitekitaja pähkli ära proovida.