Möödunud  nädalal oli Prantsuse meedia täis uudiseid  tippkokast Yannick Allènost, keda ta kokad süüdistavad vägivallas. Yannick Alléno (46 aastane) on üks Prantsuse talentidest, kes juba 15 aastaselt pottide ja pannide taha sattus ja on õppinud Prantsuse parimate kokkade käe all. Tal on 3 Michelini tärni, aastal 2008 on ta nimetatud Prantsuse aasta peakokaks (chef) ja 2014 aasta kokaks(cuisinier) Ta ise muidugi eitab igasugust vägivalda ja ütleb, et tänapäeval on mõisted sassi läinud noorte seas – nõudlikust ja absoluutse täpsuse ja täiuse taotlust peetakse ahistamiseks ja vägivallaks.

Tema karjäärilugu saab lugeda siit,  mis on ka väga põnev: palju glamuurseid hotelle ja veinimõisade restorane  (Cheval Blanc). Eelmisel aastal võttis ta üle restorani Ledoyen, Pariisis, Champs-Elysees’ l; Pariisi üks vanamaid ja kuulsa  ajalooga restorane. Allénole aga sai see restoran nüüd esimeseks plekiks tema hooga ülesmäge minevale karjäärile (raha kokku ajamisele)  Mind on selle inimese juures kuidagi kogu aeg miskit häirinud ja arvan, et just  see, et tegemist on pigem ärimehe kui kokaga.

Mulle jäi Yannick Allèno mälusoppi aastat paar tagasi, kui ta üllitas maailma kõige kallima kokaraamatuga. 500 retseptiga, 1200 leheküljeline ja 17 kg kaaluv luksuslik trükis maksis ei vähem ega rohkem kui 1500eurot.  Trükimaht oli 1000 raamatut.

Kogu jutt selle juurde pressis oli ikka kõrgtaseme gamma fafaa: Escofferi pärand uues kuues. Prantsuse  köögi  DNA-kastmed.  Raamatus tuuakse  meieni Escofferi pärand lisades uue aja tehnoloogiaid kastmete valmistamiseks, tutvustatakse lugejale erakordseid Prantsuse tooraineid ja nende käsitlemist ja kokku pidi see olema meie aja Köögi Piibel.  Kui  esimene hingeldus ja peapööritus hinna teadasaamisel on möödas ja väike häbigi poeb hinge oma materiaalsest väiklusest- suur chef on vaeva näinud, isegi kui ta pooled tekstid on copy-paste meetodiga  Escofferi suurest “piiblist”oma raamatusse tõmmanud nagu kurjad inimesed kuskil kommentaariumites väidavad, on tal kindlasti oma lugejale tähtsat öelda.   Järsku on raamatus sees kõik erakordsed tooted, mis sümboliseerivad Prantsuse kulinaarset kultuuripärandit ja nendega ümberkäimise salanõksud?

Ja siis voilà  Avame lehekülje 110. Teemaks on kohvi.  Ja mõte hakkab liikuma, et autor tutvustab meile kindlasti suure kirglikkusega mingit kohvipõldu tundmatus maanurgas kuhu  satub  vaid tõelist maitsekirge põdeva inimese jalg, kellele pole mingi probleem sammuda  läbi kõrbete ja džunglite, et kätte saada see imeline tassitäis musta lõhnavat vedelikku-ideaalselt kohvipõõsalt, ideaalselt röstitud.  1500 euro eest tahaks sellist väikest seiklust ja kirge raamatusse. Vähemalt lootust, et  Escofferi mantlipärijaks nimetatud suur chef ja prantslane, jahvatab ja keedab hommikul  erilist kohvi, sest tal on ju teadmised ja maitsemeel, aga mida meie sellest raamatust lugeda saame? Hing korraks kinni ja ma ütlen teile vastuse- Yannick Allèno erakordne kohvitoode on – Nespresso! Just nimelt see tööstuslik jook, need alumiiniumist kapslid, mis on Šveitsi suurima rämpstoitu tootva korporatsiooni  Nestlè üks tehastest.

Prantsuse köögi uueks piibliks nimetatud teoses on sees selline lehekülg. Mina oleks soovitanud ka Georges Clooney pildi  teksti kõravele panna.  Niipalju siis tippkokkadest, nende heast maitsest ja missioonitundest.  Kõik on vahetatud peenrahaks. Nespressot pakuvad aga väga paljud maailma Top50 restoranid, kuna ürituse sponsor on ju samast korporatsioonist.