Pikaealiste küla Campodimele

Selle küla pidin ma lihtsalt oma “blogisse kirjutama” pärast ETV 2-st Rootsi 2008 ülesfilmitud “Päikeseline Itaalia Köök” vaatamist. Kadedaks ajab kuidas rootslased oskavad kokandussaateid teha!!!  Selle seriaali viimane 6- s osa mõjus mulle kui pikselöök südamesse!  Euroopas on olemas veel sellised külad, mida moodne aeg pole hävitanud ja kus inimesed ei tea midagi ei stressist  ega amerikaniseerumisest. Dokki sõnadega: nagu tuleks otseülekanne Piiblist- kitsed, oliivipuud, oapõllud, tomatid ja asub see küla mitte kuskil karu p..s, vaid Rooma ja Naapoli vahel -eestikeeli tõlgitult Meeküla.

Kokandusdokk läks spetsiaalset seda küla filmima kuna  see mägiküla on  kuulus oma pikaealiste elanike poolest. Nimelt 840st elanikust on üks 104 aastane, 94 üle 90ne aastast, ja kolm 99 aastast! Nooremaid veel ei loetagi kokku 🙂

Selle küla elanike kolesteroolitase pidi  olema poole madalam keskmisest. Et sõna stress on neile tundmatu,  ma juba mainisin. Mäestikuõhk kindlasti on  üks tervisele hästimõjuv tegur, kuid viimasel ajal on õnneks jõutud ühe oluliseima põhjuseni, mis  pikaealisust mõjutab ja see on TOIT.  Campodimele vanad elanikud ütlevad: Lihtne toit annab raudse tervise!  Ega seda lihtsat toitu ei ole võimalik meil oma linnakodudes ka parimatest ökopoodidest toiduaineid ostes  järgi teha, sest kõik mida need inimesed söövad, on see ehe ÖKO ilma igasuguse eraldi kaubamärgiga sellele-  kõik tuleb samast piirkonnast oma põldudelt, aiast ja mägimetsadest. Eriti ohtralt tarbivad nad kaunvilju, kohalik suhkru-uba cicerchie on kõrges aus ja augustikuus toimub külas sellele oale pühendet festival.  Kaunviljade tervislikuse üle vaieldakse neis sisalduva lektiini tõttu, kuid samas kõikide maailma nn. pikaealiste piirkonna  elanike üks põhitoidus on uba.

Kohalik pasta on lihtne, koosneb vaid veest ja jahust. Koos kohaliku õli, tomatikastme ja ubadega kokku keedetult  on see meistriteos. Ma vaatasin seda rooga läbi televiisoriekraani ja tekkis tahtmine kohe sellesse külla sõita ja just seda pastat süüa.

Kevadel kui valmivad esimesed shalottsibulad, on küla grillitud shalottsibula lõhnasid täis. Võib vaid ette kujutada kui hästi mekib grillitud varakevadine shallot leivakäärul klaasikese punaveiniga.

Itaalias üldse on kokku üle 800 restorani, mis pakuvad kohalikku toitu, millega antakse edasi kohalike elanike identiteeti. See on kindlapeale suurem informatsioonikandja kui luua linnamuuseumeid ja koguda sinna kokku kellegi vana kraami. Kuigi ka sedalaadi muuseumid on vahvad… Filmis näidatud restoran näitas oma aeda ja omanik teatas uhkelt, et kõik tuleb sellest aiast- kaasaarvatud oliiviõli teevad nad ise. Muidugi on Campodimele kõik restoranid  kohaliku identiteedikandjad- keegi risotto alla pasteedi-lihakastet ei keeda ja vaarikamoosi ka veel lisaks ei pane.(sellist imet saab aga näiteks restoran Mokas Tartus)

Üks stressivaba elu saladusi on veel  see, et ei aita ainult sellest, et  söök tuuakse tuppa  kõrvalt olevalt aasalt või künkalt. Enamus päevast möödub sealsetel  inimestel toidu valmistamisele ja see protsess teeb inimesed õnnelikuks. Ma olen muide ammu arvanud, et kasvatada ja valmistada süüa oma perele/suguvõsale on inimese loomulik vajadus, mis on igasuguste moevooludega ja ettekujutusega edukast linnainimesest põlu all olnud. Moodsam on seltskonnas olnud öelda, et ma ei tea söögitegemisest midagi ja pidada kokkavat.küpsetavat liigikaaslast ajudeta kanaks, kes muud ei oska. Tähtsaks on tehtud mingi spetsiaalne toitumine a la taimetoitlus,ayurveda või mõni dieet kui toidutegemise protsess ise.  Ma näen seda, et inimestele meeldib tegelikult “söögitegemisprotsessis” osaleda oma kaaslase peal, kes nn. muudab oma elu 🙂  Mees, kes pole varem isegi vaadanud, kuidas süüa tehakse ja viimased aastad on valmistoitu koju ostnud, palub mult, et ma ootaks ta koju, et koos süüa teha.  Ja mees, kes 10 aastat tagasi käis vanemate rajatud juurvilja ja lilleaiast traktoriga üle ja tegi aiast muruplatsi(ma arvan, et ta oleks hea meelega selle asfaltiga katnud, aga pelgas naabrite arvamust) kaevab nüüd  uuesti maad üles ja rõõmustab koos minuga aknal külvikastidest pead väljapistvate taimede üle ja muruplatsist saab jälle aed! Elu on lihtsate asjadega tegeledes palju õnnelikum kui tähtsaid projekte juhtides.Campodimeles me kahjuks igapäevaselt elada ei saa, aga palju saame ise ära teha küll, et olla terved. Kellele seda pikka iga tarvis on, kui sellega ei kaasne hea tervis. Alustada võiks sõjaga supermarketi valmistoitude vastu ja mõelda, et ühe tervisliku  lihtsa toidu valmistamine ei võta aega ära nii palju kui arvatakse. Enesetunne pärast head toitu, korvab ka selle valmistamisele kulutatud aja.

Tagasi tulles Campodimele juurde: Nagu ikka, on üks inglise proua aastakese seal külas  “pärismaalaste” keskel elanud ja kirja pannud nende elu ja retseptid. Raamatut saab Amazonist  osta.

campodimele

Advertisements

One response to “Pikaealiste küla Campodimele

  1. Pingback: Sardiinias tuntakse samuti õnne ja pika ea valemit | Tigu tegemised·

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s