Vahelduseks pühapäevast kergemat jutuvada elust-olust, eks nädala sees teritan jälle hambaid kulinaaaria kallal. Juba kiikasin ühe silmaga ja märkasin, et prantslaste blogid paksult materjali täis 🙂

Niisiis seekord spordi ja kulinaaria suhetest.

Sport on meie majas mitte ainult televiisorist vaatamiseks ja ise aegajalt “peki liigutamiseks”,  vaid ilusa ilmaga tuleb pühapäeviti käia kohalikku jalgpalli statkal vaatamas, täna sadas- jäi vahele. Ega paha polegi- staadion on looduslikult kaunis kohas ja saab ringi jalutada kui mäng väga ei paelu. Sügisel algab maadlus hooaeg, siis tuleb kohalikus maadlushallis ka maadlust vaatamas käia. Seda ma ootan, sest maadlusklubi on meil kõrgel tasemel- ka meie Heiki Nabi maadleb siin. Kuid lisaks on veel korvpall ja ka seda tuleb kohapeal vaatamas käia- Karlsruhes.

Karlsruhe  Europahalli üks osa,Selles majas mängitakse korvpalli

Niisiis reedel oli korvpall, sellest anti teada juba nädal varem vihjega, et sööme kohapeal. Mida????? oli minu reaktsioon. Seekord suutsid sakslased mind tõepoolest üllatada. Esiteks on korvpall koos trummide ja ergutustüdrukutega muidugi palju vaatemängulisem ala kui külajalgpall ja vaatemängulisusega oldi palju vaeva nähtud.  Pidin enda häbiks tunnistama, et ma pole Eestis käinud koha peal korvpallile kaasa elamas, seetõttu võrrelda ei oska.  Hämmastas mind  kõige rohkem see, et spordihallil on oma restoran ja  nn. VIP pileti ostjale kaasnes toitlustamine. Nägi see välja nõnda, et  rahvas kogunes umbes tund enne mängu ja  einestas kõigepealt buffet lauas. Köök oli kohapealne, mul õnnestus sisse piiluda, neli kokka toimetas. Ja valik oli suurepärane, eriti mis puudutas erinevaid salateid ja juurvilju ja gratääne. Muidugi olid esindatud piirkondlikud kulinaarsed imed samuti, aga muidu oli täiesti Vahemereliku suunaga valik (carpacciod, tapenaadid, veinis hautatud kana, lisaks sealihale etc)  Rikkaliku valikuga juustulaud ja dessertegi ikka mitut-setet sorti. Veinid olid meie küla omad. Söö-joo palju jaksad, piletiga olid juba kõik kinni maksnud. Rahvast puudust ei olnud.

Vaade korvpalli restole

Poolaja järgsel vaheajal serveeriti vahuveini lobby baaris ning pärast mängu koguneti jälle restorani, et veel süüa-juua ja muljetada.

vaheajal oli vahuveini paus

Pärast mängu maitses meie küla punavein ja juust hea

Karlsruhe kaotas seekord 3 punktiga ja meeleolu vajas vahuveiniga “üleskloppimist”. Ma ei tahtnud fotokaga restoranis väga pilte teha, aga hämmastas küll veidi,  et maja oli rahvast täis- inimesed ostavadki korvpallile pileti koos toitlustamisega ja  sotsialiseeruvad omavahel. Meie lauas mindi üle suisa inglise keelele ja saksa mehed rääkisid toidust, veinist, elust- oli,  nagu polekski Saksamaal. Igatahes korvpallihallist ma sellist elamust oodata ei osanud. Kõik suutis mind üllatada, eriti aga heal tasemel buffet toitlustus.

Roheliste kokkuvolditud reklaamplakatitega sai põrgulärmi teha–ikka kaasaelamiseks

Mängisid BG Karlsruhe ja Oettinger Gotha Rockets Viimaste pikim mees oli 2.10.

Pauside ajal oli vaatemängu

Oli ka haavatuid

Kevin Neue Wellest.kes mägu kommenteeris, istus restos  meiega ühes lauas. Tema vabandas, et oskab inglise keelt ainult siis kui purjus on. Noorte inglise keele tase on siin hämmastavalt nõrk.

Saksamaal läheb kirikumaks inimesel palgast maha nagu tulumaks. U. astus paar aastat tagasi kirikuliikmelisusest  välja, aga mingi Jumalakartlikus on temas siiski olemas, sest selle järgijäänud raha eest toetab ta kohalikku sporti. Kirikumaks ei ole muide pisike, ikka üle 1000 euro aastas ja  suuremate sissetulekutega inimesed maksavad rohkemgi.