Portugalis keeratakse kruve üha rohkem kinni, sest viirust ei suudeta kontrolli alla saada.  Tänasest suletakse matkarajad ja majast väljuda ilma mõjuva põhjuseta ei soovitata. Mina ei tahaks üldse väljuda oma aiaväravast, aga paraku Portugali e- teenused on ei suuda appi tulla, et ma telliksin vajaliku kauba endale koju. Kui enne karantiini oli Auchan üks toidupoodidest, mis online shoppingut pakkus ja Leroy Merlin kus näiteks aeda ja koju vajalikku hankisin,  siis kriisi olukorras on mõlemad suurenenud tellimuste tõttu kokku kukkunud.

Suurim mure- maske kuskilt osta pole, aga poodi ilma maskita enam minna ei julge- tuleb homme ise valmis nikerdada.

Üks mõtlemapanev number- perioodil  24 veebruarist- 1 märtsini kui Portugalis ei olnud veel ühtegi kinnitatud koroona juhtumit, ostsid portugallased supermarketitest kokku 30 miljoni eest rohkem kaupa kui eelmise aasta samal perioodil (kokku 240 miljonit eurot). Lissabonis näiteks tarbimistrend suisa kolmekordistus, samas Braga piirkonnas oli kasv vaid 14%.  Suurima tõusu tegid toiduained, hügieenitarbed ja pesuained nagu igalpool mujalgi.

Igapäevased uudised on kohutavad, eriti mis tulevad Hispaaniast.  Portugalis oli kolmapäeva õhtuks 43 surnut ja öeldi, et kaks järgmist nädalat hakkab tooma traagilisemaid uudiseid, see vististi  tähendab, et meditsiinisüsteem kukub kokku. Kokku on praegu 3000 viirusekandjat, kelle test on osutunud positiivseks, kuid riigis arvatakse olevat üle 20tuhande nakatunu.

Aega on sisekaemusteks ja maailma asjade üle mõtlemiseks palju olnud.

Kuigi turism oli mu ainus sissetulekuallikas, ei meeldinud mulle ammu maailmas toimuv ja pean silmas just turisimivallas toimuvat.  See inimeste pidev massiline reisimine ja tarbimine oli väljunud üle igasuguste piiride. Instagrammi pildid on viimasel kuul kõvasti muutunud. Palju sõpru teil kuskil palmi all Margarita klaasiga poseerib? 🙂

Massiturism silmnähtavalt muutis kohalikku kultuuri ja elustiili ning sugugi mitte paremuse suunal. Mind isiklikult häirisid viimased aastad ka lennujaama turvakontrollid kus “minu turvalisuse” tagamiseks tuli mu kohvrilt pea iga kord otsida lõhkeaine jälgi- käige te kuu peale, ausalt!

Ma olen siin blogiski päris mitmeid kordi kurtnud kuidas Aveiro on muutunud- pole ühtegi söögikohta kuhu ma heal meelel läheksin, sest turistide hordid on muutnud siinseid lihtsaid mõnusaid söögikohti, nende menüüsid ja hindasid. Omanikud järjest teevad enda arust remondi käigus oma restorane ilusamaks, mis kohalikud oma “suure iluga” lihtsalt minema peletab. Porto külastamine, mida ma aastaid tagasi alati nautisin, oli viimased kaks aastat pigem nagu piinapingile minek- väsitav! Madeira saare kitsastel mägiteedel kruiisis üks turistibuss teise järel ja Assooride peasaare sadamas seisid kõrgemad kruiisilaevad kui sealse saare majad. Sellist ringirändavat ja tarbivat massi ei suudagi keegi ära toita-teenindada normaalselt ja sellepärast ongi tekkinud kilomeetrite viisi restorane- baare kus kohalikud ei käi, sest nende mõte on turistilt raha ära võtta, mitte elamust pakkuda.

Inimesed peaksid käima reisidel rohkem ettevalmistatult- teadma natukenegi maa ajaloost, kultuurist, toidust. Mingi huvi peaks olema tekitatud kas läbi loetud raamatu, nähtud dokkfilmi. Paraku käivad inimesed võrdlemas- et kus ikka ägedam oli või sõidavad sinna kuhu odavalt pileti sai. “Voila, ma olen kohal, teeninda mind Jose!” mentaliteediga käisid paljud inimesed ringi, mitte aupakliku külalisena, kes püüab pererahvast nii vähe häirida kui võimalik ja õppida kiirelt selgeks kohalikud kombed.  Ma räägin üldiselt, eks- mitte enda ärist ja klientidest.

Eks ma veensin ennastki, et ma teen niššiturismi-  viin inimesed “õigetesse” kohtadesse, näitan kohti mida ma olen siin aastatega avastanud ja mis turistil raske oma paaripäevasel või nädalasel külaskäigul leida on.  Ma arvan, et selline turism ongi muide ainuõige kus ei saabu suured grupid korraga hiigelhotellidesse ja valguvad siis linna peale “tarbima”. Ma pean endaga veel pikki sisemisi dialooge pidama, et kas see mis ma teen, on ikka kooskõlas mu tõekspidamistega või peaksin raha teenimiseks uusi horisonte sihikule võtma.

Ma ei taha selle peale mõeldagi, et see viirus võib hävitada mu lemmiksöögikohad- buchonid Lyonis kus inimesed tihedalt üksteise kõrval istuvad või Pariisi ajaloolise hõnguga restoranid kus tihedalt üksteise kõrval istutakse või meie Portugali rustikalased tascad kus sisse astudes on kohvibaar ja söögisaali minekuks pead leti tagant läbi köögi taharuumi minema. Tagasi võivad tulla jällegi ühekordsed plastikkõrred ja muu jama- sest korduvkasutust me nüüd kardame hirmsasti.

Kuid eks paljud restoranid, baarid, külalistemajad on sunnitud töö lõpetama, sest ega karantiini lõpp tähenda seda, et linnatänavad valguvad jälle turiste täis.

Ma ise siiski loodan, et suve teises pooles, hakkab mulle töö vaikselt tagasi tulema. Võib-olla just sel aastal on õige aeg reisida neil kel pärast kriisi veel raha või puhkust on ja kes armastavad vaikust. Nii turismitühjalt võib-olla ei saagi Portugali kunagi enam näha.

Kindlasti toob uus koroonajärgne aeg ka mitmeid positiivseid muutusi(ma loodan). Tootmist hakatakse Aasiast tagasi tooma ja väheneb kolmandate riikide tööjõu ekspluateerimine. Hinnad tõusevad- ongi hea, inimene on asjade ostmisega ogaraks läinud. Ka maailma pole vaja koormata asjade ületootmisega.  Järsku pärast kriisi tõusevad esile uued talendid kes tahavad midagi muuta ja jalga lähevad puhkama oma toolist kinnihoidvad  asjapulgad kel tegelikult juba ammu silm ei sära.

Hea et on soe aeg tulemas ja valitsus nälga vast kedagi ei jäta! Järsku meile oli seda piduritõmbamist vaja, et õppida natuke aeglasemalt elama jälle. Sügaval sisemas me teame, et õnn peitub tegelikult lihtsates asjades.