Mul läheb 11-s päev isolatsiooni ehk suhtlen vaid telefonitsi ja sotsiaalmeedia kanalites. Kuigi jah- poes tuleb aegajalt käia, rannas olen  korra käinud, nüüd ei soovitada seda ka kuigi rannad on tühjad. Päevitage koduhoovis või rõdul!  Kuid eks nad selle soovituse pärast tühjad olegi.  Aveiro vanalinnast on nagu katk üle käinud- täielik tühjus!
Minu kodulinnas Ilhavos avati  psühholoogilise abi telefoniliin. See on siinses perekeskses ühiskonnas kus tihti koos käiakse, kallistatakse- musitatakse, väga oluline. Jällegi väga karm- vanad on jäätud üksinda ja nendel on psühholoogilist abi vaja selles uues olukorras. Ma kipun arvama, et enamus vanainimesi eelistab riskida surmaga kui istuda isolatsioonis.

Vista Alegre linnaosas küll üksi jäänud vanainimesed käivad ikka nurgapealses kohvikus edasi. Samas, mina enam kohvikus ei käi ja kui ehk teised kes kuskil festivalil või välismaal käinud, seda ka ei tee, siis ei tohiks viirus meie külakese vanema generatsioonini jõuda. Kirikud on küll avatud, kuid missasid ei toimu, täpsemalt missad on üle viidud telekanalile. Restoranid-baarid on kinni, pea kõik poed on kinni. Pangakontorid kinni.

Portugalis on teada antud kahest koroonaviirusesse surnust. Hispaania suurima panga Santanderi Portugali üksuse juhataja Antonio Vieira Monteiro suri eile (18.03)- see tekitas šokki. Ma ei jaksa enam vaadata televiisorist koroonauudiseid, sest mis siin enam ikka vaadata- istun üksikvangistuses oma majas ja mida päev edasi, seda rohkem harjun ja mõtlen, et kuidas üldse tavaellu naasta.  Fantastilise neliku ehk “Ratas Kiik Reinsalu Helme” ainuüksi teleekraanilt nägemine tekitab stressi.

Tööd ei ole mul praeguse seisuga juuli alguseni ja karta on, et tööd sel aastal üldse ei tulegi. Ma ei oska selle üle ei kurvastada ega rõõmustada. Piirid on kinni ja see lukus Euroopa, ilma et ma kuhugi otseselt minna momendil tahaks, häirib mind alateadlikult kohutavalt.

Ma olen mures ka kõikide oma sõprade ja tuttavate pärast kes restorane ja majutuskohti peavad nii Portugalis, Eestis, Prantsusmaal, Saksamaal kui Brasiilias. Mure kõigi lähedaste pärast kes võivad kaotada töö ja sissetuleku on suurem kui hirm enda pärast.

Lugesin üle oma 6 aasta taguse postituse ühest prantsuse dokfilmist kus üks noormees tegi eksperimendi ja proovis aasta osta elada tarvitades vaid “made in France” tooteid (postitus siin) ja samal teemal ka, et kui palju Itaalia tuntud brändid ikka Itaalia omad on (loe siit)

Need teemad irvitavad meile kõverpeeglist näkku-  Eestis ei tooda me ise enam pisiasjugu´i nagu peldikupaberit, jäätisele puupulki, marlimaske8rääkimata tõsistest respiraatoristest ja maskidest), piisavalt desinfitseerimisvahendeid,  sealiha ja kanalihagi mitte piisavalt)

Tekib ka kõhklusi-meetmete osas meil siin Portugali toidupoodi lastakse korraga sisse 30 inimest. Samas seisavad inimesed väljas järjekorras ja oodates sisse laskmist, moodustades vahel hiigeljärjekordi. Veebikeskkonnas on võimatu toidupoele löögile saada- saad vaid teate, et praegu on süsteem ülekoormatud. Kas see on kuidagi mõistlik lahendus? Pisikesed omavalitsused tegelevad külatänavate desifitseerimisega- see tundub ka üle võlli.

Inimeste üleskutsed, et kui see kõik läbi saab, hakkame külastama oma restorane ja saari, on ilus, kuid paraku, on enamus ettevõtteid selleks ajaks surnud ja peale avaliku sektori suurt midagi järgi ei jäägi.

Ma olen skeptiline üldse selle suhtes kas ühiskondade üle  hiigelkontrolli haaranud valitsused, üldse kunagi kõik sama vabaks lasevad kui oli enne viirust. Kas pöördume normaalsesse ellu tagasi?  Või kas see kus ja kuidas me elasime, oligi üldse mingi normaalsus?  Millega me enamus ajast tegelesime ja mida kokku ostsime, mis mõttetuid töökohti lõime- eks see kõik lööb kriisi ajal välja.

Portugalis on ilus ilm, internet töötab, raamatud on riiulis.  Veel pole üksindusest murdunud.

Positiivsetest uudistest see, et Priit Kuusk kirjutas raamatu “Laevakokk Wend” kuhu ma kirjutasin Portugali köögi peatüki, raamatut saab osta kodust väjumata _ siit

Olge hoitud!