Made in France- Aasta, mil ma elasin 100 % prantslasena

MADEIN

Selline tore dokumentaalfilm tuli väja selle aasta kevadel. Nimelt tegi 25 aastane prantsuse ajakirjanik katse, kas on võimalik tänapäeval üldse elada nii, et tarbid 100% oma riigi tooteid. Sellisele  provokatiivsele mõttele viis teda poliitikute pidev üleskutse rahvale,  et riigile oleks palju abi  kui rahvas tarbiks rohkem oma tooteid.  Poliitikud hakkasid enne 2012 aasta presidendi valimisi panema Prantsusmaa kehva majandusseisu süüks rahvale, kes ei tee patriootlike valikuid ja eelistab välismaist ja odavat.  Kas aga üldse on poliitikud ja suurtööstus rahvale võimalust jätnud? Kas üldse saab elada nii, et tarbid 100 % Prantsuse tooteid?  Seda kõike hakkas katsetama Benjamin Carle, kes selle ka kõik filmile võttis.

Filmi inglisekeelne tutvustus:

Benjamin  elab oma tüdrukuga Pariisis rendikorteris. Noore ajakirjaniku neto sissetulek kuus on 1800 eurot.   Kui Benjamini esialgne mure oli, et järsku tema rahakott jääb liiga õhukeseks selle eksperimendi läbiviimiseks, siis tegelikult põrkus ta kokku hoopis probleemiga, et paljusid asju  Prantsusmaal ei toodeta enam ammu. See on rohkem folkfloor inimeste peas -Prantsuse rõivad, kulinaaria,  elektroonika, kodumasinad….

Katse pikkus oli 9 kuud ja esimene etapp oli- kaardistada asjad, mis ta elamises on ja eemaldada kõik, mis ei ole toodetud Prantsusmaal. Selgus, et Benjamini elamises oli vaid 4, 5 % asju, mis olid 100% Prantsuse päritolu. Seejärel hakkas asjade otsime….

Järgmine etapp, tuleb leida riided ja sisustada korter Prantsusmaal valmistatud asjadega. Kui riietega saab lõpuks hakkama- protsess on muidugi aeganõudev ja lõpptulemuseks on üks hipster noormees, kes pidi kulutama üle 900 euro, et osta endale aluspesu, sokid, paar T-särki, mantli , püksid ja riidest kingad, kuid mida pole Prantsusmaal olemas, see on teksad. Neid Prantsusmaal ei toodeta!

Järgmisena võtab Benjamin ette korterisisustuse ja talle saab selgeks, et ta peab aasta otsa elama ilma külmkapita- külmkappe Prantsusmaal  samuti- enam ei toodeta. Kogu tootmine on viidud kas Türki või Ida- Euroopa maadesse.

Toidupood. Tõeline müstika! Enamus reklaamtekste ja pilte pakuvad emotsiooni Prantsusmaast, Toodetel on pildid, mis tarbija mõtted seovad Prantsusmaaga, kuid tootel endal pole mingit pistmist Prantsuse toodanguga. Ainult 6 tähistust annavad kindluse, et toode on kasvatatud ja valmistatud Prantsusmaal (ikka see AOC, Label Rouge, IGT etc)  ülejäänu on kõik marketingi trikid Siin annab asjatundja nõu, et tuleb ise süüa teha, mitte osta valmis tooteid ja liha, juurviljad jne. saab ikka kohaliku kätte. Väljas söömas käia on praktiliselt võimatu- mitte keegi ei garanteeri, et toiduained on 100% kohalikud. Ainsad kindlad kohad, mille Benjamin leidis, oli üks Vietmani kiirtoidukoht, kus sai oli ostetud kõrval asuvast pagaripoest ja saia vahel olev  porgand oli kohalik  ja majonees oli valmistatud Prantsuse munadest. Samuti selgus, et McDonaldsi liha ja kartul on kõik Prantsuse päritolu, ehk enne tasub süüa  McDo´s, kui kehvas Prantsuse bistroos, mis pakub teadmata päritolu külmutatud  valmistoite 😦

Edasi viiakse vaataja autotööstusesse kus selgub samuti, et 100% Prantsuse auto all mõeldakse vaid firmamärki ja inseneri Prantsuse kodakondsust. Enamik autosid toodetakse Türgis, Slovakkias või Lõuna- Hispaanias. Ainuke kindel sõiduriist Pariisis, 100% Prantsusmaa, on metroorong.

Saame veel teada, et Prantsusmaa veel toodab seepi ja 1 sort hambaharju, mis on Made in France. Kuid pole olemas näiteks Prantsusmaal valmistatud küünekääre.

DIVERSIFICATION-PMEBenjaminil õnnestub leida Burgundias valmistatud tahvelarvuti, kud ei leia televiisorit. Õnnestub leida väga tore köögikombain ja pesumasinat toodetakse vaid 1 sorti: pealt laetav trumliga variant. Vihmavarju saab osta- 140 euro eest!

Kahjuks ei ole filmi täisvarianti internetis, küll saab osta DVD-d. Vaatasin ühte intrevjuud autoriga, kus küsiti,  kas tema elu on nüüd igaveseks muutunud pärast seda katset ja Benjamin vastab- jah, kohe kui eksperiment läbi sai, oli tal hea meel tagasi pöörduda teksaste, välismaiste filmide ja  David Bowie juurde.  Aga ta ei osta enam iial Zara ega H&M tooteid. Kuigi Prantsumaal tehtud püksid lähevadki maksma 100 eurot, siis on see vaid 3 korda kõrgem tootmiskuludest. Täiesti ebanormaalbe on osta teksasid, mis on 15-20 korda tootmiskuludest kallimad.

Pisike tabelike, mis näitab erinevate maade keskmist kuupalka, mis annab aimu millised tulud ikkagi kapitalistil on- kui H&M-is maksavad teksad 25 euri ja keskmine kuupalk seal riigis kus neid toodetakse ka 25euri,  siis ai-ai-ai kui valus on see odav püks. Kas kapitalistid ei ole juba piisavalt raha kokku kraapinud ja poliitikud ei peaks neile näpuga näitama, et patriootlik inimene investeerib nüüd oma raha kenasti kodumaale ja loob töökohti, maksab saastemakse, arendab uut tehnoloogiat,

t66tasu

Egas midagi, vaadakem om tarbimisharjumused üle. 100 % Eestit teha oleks muidugi väga suur väljakutse…

Väike muusikapala, kus taustaks näidatakse Prantsusmaal valmistatud asju. Üsna iroonilis-naljakas.

Advertisements

5 responses to “Made in France- Aasta, mil ma elasin 100 % prantslasena

  1. hea teema. aga veidigi mõeldes keerab aju sõlme. nii ja naa või kolmandat moodi – on kõige kindlam valik tarbida nii vähe kui võimalik. ja see ka ei ole üldse kindel. aga parem ikka.

  2. See on tõeline aju sõlme keeramise teema. Eriti kui mõelda, et kunagi tegid ju poliitikud selle otsuse, et lubatakse tehased viia oma maalt minema. Nüüd viibutatakse jälle rahvale näppu, et ai-ai-ai.. Seal samas filmis rääkis üks viimaseid mammuteid Prantsusmaal- õmblusvabriku, mis toodab ülikondi ja mantleid Prantsusmaal kohaliku tööjõuga- et peale selle, et nad peavad võistlema Aasia tehaste hinnaga, on kõige suurem probleem- pole enam tööjõudu, kes oskaks 😦 Filmi teises osas käib Banjamin ka vaatamas, kus ja kuidas sis need vanad Prantsuse brändid töötavad- ja see on ka ikka parad šokk- mitte, et seda ei teaks, aga ikkagi ehmatab- kuhu me jõudnud oleme!

  3. Jah. See, mis toimus 18. sajandil Inglismaal, toimub nüüd Aasias: tapetakse tööliste tervist, reostatakse loodust, toodetakse kellestki ja millestki hoolimata, mida iganes maksujõuline osa elanikkonnast soovib. Ja viiakse hindu alla.
    Nagu näha ka siin olevalt tabelilt, on Hiinas hakanud juba hinnad tõusma, mistap suur osa toodetust, mis poes müügil, tuleb just Bangladeshist. Aga eks see muutus jõuab mingil ajal sinnagi. Ja siis on maailmal tiir peal, tiir, mis hakkas just nende esimeste vabrikutega Euroopas peale. Ja mis siis? Siis ma pakuks ja loodaks, et hinnad lähevad uuesti üles ja asjad vaikselt kvaliteetsemaks tagasi.
    Montoni poes käisin ükspäev. Seal ka enamik asju Hiinas toodetud.
    Aga ausalt öeldes, kui ei ole Hiinas, siis ma ei suuda neid asju hinna pärast osta. Eriti lastele, kes kohe välja kasvavad :(.

  4. Kõige kohutavam kaubakett on tegelikult Primark. Seal on asjad sellised 5 eurosed keskmiselt. sealhulgas saapad, tekid, padjad, teksad , mantlid jne.. Neid asju ei kanta kunagi rohkem kui 1 kord- visatakse minema ja tõtatakse uusi ostma. Karlsruhes on pea kõigil vastutulevatel inimestel Primarki kotid käes ja karta on, et sakslased põevad eriti rängalt seda haigust, et kui on odav- tuleb osta. Ma olen paar korda poodi sisse astunud- alati puupüsti täis, korraga töötab 20 kassat ja alati on järjekord.

  5. Aitäh väga huvitava artikli eest :)! Kaldun ka arvama, et kôige môistlikum on ehk lihtsalt tarbida vähem, sest paraku on ka kallid esemed tihtipeale kehva kvaliteediga ning “osturôôm” jääb üürikeseks. Samas aga môeldes majanduse elavdamisele … kui elad – tarbi ;)?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s