Kurtsin täna kohalikule sõbrannale messengeris murekest, et ei suuda Auchanist interneti teel kaupa tellida kuna leht annab kogu aeg mingeid veateateid ning  sain sõbrannalt tema maja naabruses asuva kohaliku toidupoe kontakti. Nende kaubavalik on Auchaniga võrreldes muidugi tagasihoidlik, kuid  söök olemas ja mis põhiline- nad toovad sulle kauba koju!   Lisaks sain Helenalt ka mingi pärapõrgus asetseva apteegi aadressi kus pidi olema nii maske, alkogeeli ja kummikindaid!  Kust nad need välja võtsid, ei tea, aga hommikul esimesena asjana, kiirustan ostma. Niisiiis hakkab asi liikuma, nutikamad on jalad kõhu alt välja võtnud ning pakuvad teenust, mida inimestel vaja on.

Eile käisin veel enda poes , suur kollane sall ümber suu ja nina mähitud, koristaja paksud kummikindad käes, sest õhukesed ühekordsed on otsas. Oleks võinud endast selfi teha, paar kuud tagasi oleksin sellisena poodi läinud vaid ehk kihlveo peale, nüüd ei vaata keegi imelikult, sest ega  keegi ei vaatagi, põgenetakse kiiresti järgmise riiulivahesse kui inimest nähakse.

Meie poodi olid saabunud esimesed solha’d, otse hommikusest püügist (väikesuulestad eesti keeles), veidi kõhnad ja pisikesed veel, aga ongi alles hooaja algus.  Väikesuulest on suurepärane merikeele asendaja, kuna tema hind on 2-5 korda odavam.(hind oleneb suurusest jällegi) Minu kalad läksid maksma umbes 2 eurot kokku,  see tegi meele terveks päevaks heaks.

Portugalis, pisikeste kalade tüüpiline töötlemisviis on fritüürimine, aga mul õnnestus veidi kobedamad isendid saada ning otse loomulikult töötlen ma lestalist vaid parimal viislil ja see on a la meunière. Sole meunière, Prantsuse kokakunsti suur klassik, kujutab endast võis krõbedaks praetud merikeelt, mille peale on piserdatud  praadimiisvõi, mida omakorda on deglasseeritud sidrunimahlaga  ning lõpuks ülepuistatud hakitud  peterselliga. Nõnda võib praadida igasugu lestalist- väikesuulesta, Atlandi merilesta, kammeljat. Saaremaa lesta niisamuti, peterselli asemel Eestis ikka tilli kasutada ning praadimisvõile surtsuke sidrunimahla lisada ei teeks kindlasti lesta halvemaks.

Kõlab lihtsalt, kuid on paar nippi, kuidas saavutada  hea tulemus.

1. Kalad tuleks pesta soolvees.
2.  Tõmmata pealt ära tumedama poole nahk (juhendi kuidas nahk maha saada, leiad siit videost: https://www.youtube.com/watch?time_continue=45&v=T1ePKvwKFXk&feature=emb_logo)
3.  Valmistada selitatud või. Praadida saab vaid “beurre noisette’iga” ehk selitatud võiga, sest tavaline või läheb pannil kõrbema. Aga kindlasti tuleks lesta praadida võiga, mitte õliga!
4.  Paneerida kergelt jahus! See on väga oluline saavutamaks kalale krõbe nahk. Paljud inimesed kardavad jahu nagu tuld, kuid jahu hulk on minimaalne ja krõbedust ilma selleta ei saavuta! Paneeri vahetult enne pannile panemist, hoides kalasabast kinnii ja libistades kala läbi taldrikule asetatud jahu. Jahukiht ei pea olema paks!
5. Tulikuuma võisse  praadima aseta alati nahata pool esimesena!
6.  Kui kala on ühelt poolt võtnud kuldpruuni kooriku (2-5 min olenevalt kala suurusest), keera kala  ja prae sama kaua ka teiselt poolt.
7. Tõsta kala taldrikule, pigista praadimisvõi sisse veidi sidrunimahla ja deglasseeri võid sidrunimahlaga umbes minutikese.
8. Nirista kalale veidi sidrunivõid, puista peale peterselli . Mina armastan vahel visata võ sisse kalapraadimise lõpus kappareid, See kindlasti ei ole klassika, kuid minu arvates sobib hästi.

Prantslased serveerivad merikeelt väga minimalistlikult aurutatud või keedetud kartuliga. Saan aru miks- kala on nii hea, et ei vaja maitsekaid lisandeid. Lisaks võikaste lausa kisab kartuli järele, kuid või ja kalaga sobib oivaliselt ka valge spargel (kui kellelgi õnnestub karantiini ajal sellist kraami hankida). Ma kardan, et minu nurgatagune supermarket mulle Bruchsaler weißen Spargel’it ei paku.  Hädaldada pole midagi- järgmisel nädalal pidi üks tuttav mõned kanad tapma, siis saan blogida kuidas kana küpsetada kui musta trühvlit ja sparglit ei ole.

Kausis on mu lestad soolvees.