Istanbul ja naised.

Vot see on teema, millest ma esialgu mõtlesin mitte  kirjutada  ja  hoopis ohtralt kiites rääkida  ohututest teemadest nagu  läätsesupp või pistaatsia pähklid… Islam on nii õrnaks teemaks muutunud, et ma pole enam kindelgi,  kas üks valge ateistlik  naine üldse tohib sel teemal avalikus ruumis midagi mõelda ja arvata. Kui muidugi võllanalja visata, siis praegu linnas olevad plakatid kutsuvad üles  mõtisklusele,  et ega mu kauaaegne naaber, proua Mets,  juhuslikult moslem pole. Püüan  Borati moodi  Hamas-hummus stiilis asja lahata.

Istanbul on kindlasti väga vabameelne Türgi linn ja nagu teatmeteosed ütlevad, siis kõikide türklaste isa ehk  Atatürk (üleval pildil) kuulutas riigi juba aastal 1923 vabariigiks ja aasta hiljem lahutas religiooni riigist, mis teoreetiliselt peaks tähendama, et Türgi on ilmalik riik, aga miskipärast oli kogu Istanbul pearättidega naisi täis. OK, rätid olid ilusad värvilised ja kui kätlinhommikud püüavad väita, et see on naiste vaba tahe neid kanda ja rätid on pigem seksikas moeelement, siis ma küsiksin, mis kuradi pärast naised vabast tahtest kannavad 30 kraadi palavusega pikki-jubedast õhku mitteläbilaskvast materjalist mantleid ja nende abikaasa käib kõrval T-särgis ja teksapükstes. Ei taha ette kujutadagi, mis toimub kesksuvel kui kraadid üle 40 on…

(neil 2 pildil(saab suuremaks klikata) on hästi näha, et mees paneb ennast vastavalt  ilmale riidesse ja prouad “tõrjuvad” kuuma mantliga)

Tõsi, burkades naisi oli  vähe, aga neid ikka oli. Kuigi mina ei tundnud Istanbuli 29-30 kraadises kuumuses põlvi paljastava seeliku ja paljaste käsivartega halvasti- linnas on nii palju turiste, et see välja ei paistnud, aga  pearättide rohkus hämmastas mind ikkagi.  Lugesin kuskilt hiljuti, et Türgi  naistepesu poodides  müüakse eriti  vallatut pesu. Ja seda kõige nilbemat pesu pidid ostma just need burkadega  ringikäivad naised. Nii et, palju õnne sellisel viisil oma vabadust teostada !  Täna hommikul jäi silma ka naljauudis, kuidas  saates Top Gear” arvas Hammond, et kui kõik naised kannaksid burkasid, siis meesautojuhtide tähelepanuvõime hajumise probleem kaoks.  Jeremy Clarkson  sai aga  endale  kaela moslemite viha, kui ütles, et/ probleem ei  kaoks. Tegelikult burka ei aita. Olin ükspäev taksos Picadillyl, kui üks burkas naine teed ületas. Ta komistas, burka kerkis üles ning ma nägin tal jalas stringe ja seksikaid sukki. Kinnitan, et nii see oli. Seda nägi ka taksojuht./

Ma ei taha kuidagi mosleminaisi naeruvääristada. Ma pole aastaid tahtnud kuhugi islamiriiki just sellepärast minna, et ma vihkan sellist naiste väärkohtlemist. Läbi nende naiste pigem ma naeruvääristan moslemi mehi, kes pühakirjast välja on lugenud, et naise rätti ja jalataldadeni riietamine kuidagi nende Allahile meelepärane on.

Et positiivses võtmes lõpetada, siis jäi silma, et on palju perekondi, kus veel 35-s eluaastates ema kannab rätti ja mantlit kuumaga, aga ta teismelisi tütreid enam ei piinata  🙂

Väike rätikugalerii:

26 responses to “Istanbul ja naised.

  1. Mida ma näen, naised! Istute siin interneti sees ja teete jumalavallatusi! Korralik moslemi naine hoiab end internetis hooramise eest heaga kaugemale, või muidu te mu käest õhtul saate! Kõtt koju kakku keerutama!

  2. õige jh Tuneesia on tõesti vaba riik,olen ka elanud egiptuses,kus oli minu enda vaba valik kanda hijabi ja mantlit kuna ma ei talunud meeste pilke minu kehal,niisiis oli see mulle kui kaitsevahend nii päikese kui ka meeste õgivate pilkute eest,lisaks kõigele võetakse egiptuses ka valgenahalisi kui vaid turiste kelle käest hea raha välja petta,aga paraku kui avad oma suu araabiakeeles ja jutt tahaplaanile.

  3. võijummel, jälle see vana trend, et vabadus on nii suur, et mõelda võib ainult ühtepidi. mina ka ei talu kõikide meeste kõiki pilke oma kehal, aga ilmselt on ka muid võimalusi seda muuta kui riietus. ja baaris viina pole mulle veel siiani keegi osta tahtnud.

  4. Mina sain Türgist kultuurishoki. Oli minu 2. välisreis üldse ja ma ei osanud midagi arvata-karta. Ei meeldinud üldse ja tagasi ei kipu. Lihtsalt minu jaoks liiga teistsugune maa, kuigi ma tavaliselt püüan olla avatud ja ei lenda kunagi oma väärtushinnangute alusel peale. Aga no nii vastu hakkas ja ma ei tea, mis argument see peaks olema, et mind sinna kunagi tagasi saaks 😀 Ei, ei, ei.

    Võibolla oli asi ka kontrastis. Olime eelnevalt 4 päeva Ateenas ja selle ümbruses. Mõnus sõbralik riik, hea söök, pidevalt kõht apelsinidest punnis (ma võiks seal lõpmatuseni kohalikke puuvilju süüa), lisaks imemaitsvad tänavapittad, mmm. Ja siis kontrastiks räpane maskulliine Istabul oma tüütute sabas sörkivate vaibakaupmeestega. Ma olin lõpuks valmis mõnele obaduse andma, et minut aega omaette olla :D. Jube kogemus.

  5. Võib-olla sellepärast saidki shoki, et teine välisreis. Pärast kui kogu Euroopa läbi käidud ja Ameerikasse ka sisse põigatud- tahad midagi uut ja siis on Türgi kontrastiks päris hea… Nii uskumatu KK kui sulle võib tunduda, elu oskab muuta sind vaibakaupmeeste suhtes täiesti immuunseks….kuigi ka mind häirib selline elukorraldus, kus mehed “ruulivad” ja naised nn. austusest ja nagu Vernants kenasti ütleb kõikide meeste kõikide pilkude eest ennast katma peavad 😉 Aga mulle Istanbul räpasena ei tundunud. Räpased on Marseille ja Pariisi eeslinnad, ka Londoni eeslinn on väga räpane ja kole-

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.