Kindlasti ei tee 4 päevane trip inimest mingi linna restoranide eksperdiks, aga panen kirja oma 4 päevase kogemuse Istanbuli söögikohtadest. Etteruttavalt ja nagu pealkirjast juba välja paistab, oli mu absoluutne lemmik Ciya Sofrasi, mis asub Aasia poolel ja pakub ehedat Anatoolia toitu.
Restoran on kuulus, sest teda on mainitud vast pea igas reisiraamatus, lisaks on juttu olnud temast New York Timesis, Food and Wine ajakirjas aastal 2007 ja 2005 ja New Yorkeris lisaks veel mitmetele Istanbuli raamatutele ja spets väljaannetele.
Lühistoori kohale on, et asutati 1987 Kadýköy linnaossa tagasihoidliku kebap-i, lahmacun-i (Türgi pizza) ja pide(pita) kohana kuna asutaja Musa Daðdeviren oli elukutselt pagar nagu kogu ta suguvõsa alates vana-vana-vanaisadest. Musa hakkas aga vaikselt juurde pakkuma uusi maitseid ja toidukesi Türgi eri piirkondadest ja rahvas võttis selle hästi vastu. Tänaseks päevaks on restoran haaranud endale 3 maja (2 naabermaja üle tee on ära ostetud) ja mees ise tuntud ka kui toidu antropoloog ja paljude kokaraamatute autor.
Tripadvisoris muidugi paljud ameeriklased kurdavad, et neile oli restoran raske pettumus- nemad olid oma väärtuslikud tagumikud selle restorani toolile vedanud vaid seetõttu, et kuskil ajalehes soovitati ja siis ei tere, ei head aega, eelroog ehk meze tuleb iseteenindusletist ise serveerida (kui õudne!), pearoa jaoks on olemas menüü, aga võib ka näpuga näitamas käia mida tahad (kui arusaamatu!). Ehk siis oodatakse valge linaga restorani Michelini tärni teenindusega- seda seal muidugi ei ole. Aga toit on aus ja minu arust oli see ainus koht, kus keegi sind sisse ei tõmmanud ja ei lipitsenud su ees, et sa sisse astuks-kelnerid tegutsesid kiiresti ja asjalikult ja mulle selline ise hakkama saamine meeldib.
Eraldi äramärkimist väärivad nende magustoitud- need olid valmistatud tomatist, baklazaanist, kõrvitsast, viinamarja lehest etc.
Restorani koduleht, kus on toitude pildid paremad kui minu fotodel. Kodulehel on muidugi nimekiri kõikidest olemasolevatest toitudest. Muidu menüü varieerub iga päev ja eks ta ole aastaaegade ja saakidega kooskõlas.
kõlab küll hästi. muidu on alati mure südames, et kui kuskil suuremas raamatus mõnda kena vaikset kohalikku kohta soovitatakse, et siis on sinna veel paar miljonit vaikuseotsijat läinud. aga see soe muudab küll esimese nohu taustal kadedaks, mitte et siin ilm halb oleks…
Meid viidi Istanbulis kohta nimega Beyti (http://www.beyti.com/en/) – ma ei tea lambalihast suurt midagi, aga seal oli see täiesti uskumatult hea. Et kui keegi sinnakanti sattub, siis tasub kindlasti külastada.