Peale tohutu kultuurielamuse, mida Istanbul pakub oma arhitektuuri näol , on Istanbul ka toidusõltlastele tore paigake.  Minu Türgi köögi (hea) kogemus piirdus siiani ühe toreda (lääne) Berliini restoraniga, kus mitmeid kordi käidud mezede ja lambahautistega oma kõhule “pai tegemas”  ja kus suur kiilakas türklasest kelner näeb välja nagu mõni Ottomani aegne sultan.

Türgi köök ei ole mingi ilmaime- kõik on juba tuttav-nähtud mõningase variatsiooniga  Kreeka, Gruusia ja ka Iisraeli ning Süüria köögist. Mind lummasid muidugi sajad ja sajad tänavamüüjad, kes pakkusid nn. kohalikku kiirtoitu.

Hommik algab istanbullasele simit-iga, mis on seesamiseemnetega kaetud rõngassai. Pean kahetsusega tunnistama, et lükkasin selle proovimise üha edasi ja nii ta proovimata jäigi.

Minu südame vallutasid aga pea igal nurgal asuvad värske mahla letid, kust mina värskendasin ennast paar korda päevas granaatõuna mahlaga, aga valida oli palju: õunast, apelsinist- banaani-kiiwini. Hinnad klaasile värskelt pressitud granaatõunamahlale kõikusid 2 kohalikust rahast(umbes 20 EEK-i) 9 kohaliku rahani klaasi eest. Hagia Sofia ees tuli mahlale lisaks maksta ka hingematva vaate eest.

Täiesti esmakordne elamus oli aga nn. makrelliburger -grillitud makrell marineeritud sibulaga saia vahel, mille juurde joodi hapukapsale ja hapukurgile peale kallatud marinaadivett. Marko seda juua ei suutnud, nii et mul õnnestus kohe 2 topsi ära juua. Oli hää ja omapärane..(Üleval l parempoolsel pildil tagapool on ainult kapsas, eespoolsetel topsidel on juba roosat värvi marinaad peale kallatud)

Väga popid olid kohalike hulgas buffet-tüüpi söögikohad Esnaf lokantası-d. Alkot seal ei pakuta, aga kahe peale 17 kohaliku raha eest sai väga hääd kodust sööki ja jumalikku läätsesuppi!

Jumalikult maitses ka kohalik nn. pizza: Abana kebab pide ehk pita kebabi ja maitseainetega.

Turist piltidega menüüga

Täiesti uskumatu ja meeldejääv maitseelamus oli lambaaju:

Türgi veinid on täiesti joodavad, isegi head. Vaatama sellele, et paar sajandit siin veini pole joodud, on see ikkagi veinikultuuri häll ja sellist joodamatut veinieksootikat nagu Egiptus või India pakub, pole siin karta. Palju on Prantsuse viinamarju nagu Chardonnay, Semillon, Merlot, Syrah etc.  Meie valisime küll veini just selle järgi, mis kohalikest viinamarja sortidest olid.  Näiteks väga seksikas nimi tundus meile Öküzgözü- a very turkish 🙂  Valgetest sortidest aga oli tore nn. odav vein, ainult 400 krooni maksev  Narinse ja Emiri viinamarja segu. Teatmeteostest oli reisikaaslane Kadri välja lugenud, et on 2 tunnustatud veinitootjat : Kavaklıder ja Doluka. Veinid, nagu ma juba mainisin, olid täitsa joodavad ja täna nägin, et Stockmannis müüakse ka Türgi veini ja väga odavalt -alla 100 krooni pudel. Istanbulis oli vein poes  200 eeku ja odavaim vein restoranis 400 eeku. Lennujaama poes oli odavaim vein 17 eurot! Veinikultuur areneb seal riigis visalt- usk  pole probleemiks, kohalikud on seal lihtsalt Raki sõbrad.

Turkish Delight on muidugi veel omaette teema, arvan et kõik on korra vähemalt suulakke kinnikleepuvat lucumit Türgi kuurortist saabuvatelt sõpradelt kingiks saanud 🙂