Täna hommikul klõpsutasin teleris kanaleid, otsides endale taustamüra hommikuste toimetuste saatjaks ja sattusin mingil Vene kanalil saatele, mis oma formaadilt meenutas Maire Aunaste saadet. Räägiti aga seal ameeriklastest, kes massiliselt lapsendavad lapsi Venemaalt ja siis arutati, kas peab seda piirama-keelama jne.
Minul aga tuli meelde juhtum lennukis kui ma septembris Pariisi sõitsin. Minu ees istus väga väga suur (no ikka see Ameerika tüüpi suur) naine ja kleenuke tütarlaps. Tähelepanu äratas seetõttu, et see naisterahvas ja laps suhtlesid omavahel umbes käte-jalgade abil. Kõrval istuv tädi hakkas siis tüdrukult uurima, et kuhu ta sõidab ja kes on tädi tema kõrval. Tüdruk rääkis, et ta on Narva-Jõesuust, tädi lapsendas ta ja nad sõidavad läbi Pariisi Ameerikasse kuhugi linna mille nime ta ei mäleta. Ja vaatamata sellele, et tüdruk rääkis, et ta isa tapeti kui ta pisike oli ja ema istub vangis ja vanaema ei jaksa teda enam kasvatada ja andis tädile ära, vaevas mind nähtu tükk aega ja tuli jälle meelde täna saadet vaadates. Mis mind täpselt vaevab ? Mulle see Ameerika tädi ei meeldinud. Miks-ei oska öelda, aga minu arvates oli ta imelik. Laps oli küll 13 aastane, aga nägi välja pigem 10, keelt ei osanud. Ma ei suuda ette kujutada, et nende vahele kunagi ema-tütre sarnanegi side tekib…
Kui palju üldse uuritakse inimese tausta, kellele laps antakse? Ja eriti välismaalaste tausta (usun, et kohalikele kehtib range kontroll) Mitte et ma arvaksin, et vangis istuv ema ja lapse nuhtlusena kaela saanud vanaema parem lahendus oleks, aga see laps ei osanud inglise keeltki. Kuhu ta abi saama jookseb kui näiteks tädi vägivaldseks, imelikuks, kergel haigeks (perverdiks) osutub? Tean küll, et see on silmakirjalik hoolimine ja mure- ise ma ju valmis poleks lapsendama 13 aastast probleemsest perekonnast last. Samas on mul küsimus: kas mulle keegi üldse last annaks: peetakse ehk nagu autoliisingu puhul liialt vaeseks.
Tänase Vene saate mõte oligi see, et Venemaal oleks inimesi küll, kes võtaks perekonda lapse, aga ka sugulased ise eelistavad last anda ameeriklastele(karta on, et müüvad) ja ka lastekodud eelistavad välismaalasi. Miks?
Vot sellised mõtted täna hilisõhtul….
Tigu Tegemised 
Vastus su viimasele küsimusele on, et esiteks ongi hää, et meie kuulsused ei lapsenda nii nagu see läänes moes on, sest hoidku jumal lapsukesi kellegi eest, kes seda moe pärast teevad (mäletad Brünot, kes läks uurima, milline heategevus moes on…)
Teiseks: 90% meie kuulsatest, rikastest ja poliitikutest (nagu ka ülejäänud ühiskond) on veel ise lapsekingades, seda ennekõike eetika ja enesekasupüüdmatu hoolimise mõttes. Me oleme sel teemal ikkagi veel arengumaa.
Mõned kuulsused on lapsendanud,Olmaru ja Sammul ning Pirjo Levandi oma mehega. Need esimesed kes meenuvad.
Aga kas nad lapsendasid oma lapse kõrvale või sellepärast et ise lapsi ei saanud? See on 2 eri asja.
ja veel, selle asemel, et meie ärimehed järjekordse noore naisega lapsi juurde toodavad, võiksid nad just nimelt lapsendada hättajäänud lapsi. Oleks ühiskonnale väga hea eeskuju!
nõus, et oleks hea eeskuju, võiks selliseid peresid olla ja ehk ongi, aga kõik ju ei reklaami.
minu kaks näidet lapsendasid, sest ise lapsi ei saa, kuigi mis tähendab tänapäeval, et ei saa lapsi….
ja tegelikult ju ei ole 2 eri asja, kas ei saa v lapsendad oma laste kõrvale.
see on suhtumise ja ilmselt ka kasvatuse ja üldise sotsiaalse närvi küsimus, miks mõned (kes saavad ka ise lapsi) mõtlevad lapsendamise peale ja teistele ei tule selline mõte üldse pähegi,
hea on ju elada oma väikeses turvalises mullis ka mitte millestki mullist väljaspool asuvast hoolida, see ei käi ainult lapsendamise küsimuse kohta