Mõtisklus

Täna hommikul klõpsutasin teleris kanaleid, otsides endale  taustamüra hommikuste toimetuste saatjaks  ja sattusin mingil Vene kanalil saatele, mis oma formaadilt  meenutas Maire Aunaste saadet. Räägiti aga seal ameeriklastest, kes massiliselt lapsendavad lapsi Venemaalt ja siis arutati, kas peab seda piirama-keelama jne.

Minul aga tuli meelde juhtum lennukis kui ma septembris  Pariisi sõitsin. Minu ees istus väga väga suur (no ikka see Ameerika tüüpi suur) naine ja kleenuke tütarlaps.  Tähelepanu äratas seetõttu,  et see naisterahvas ja laps suhtlesid omavahel umbes käte-jalgade abil. Kõrval istuv tädi hakkas siis tüdrukult uurima, et kuhu ta sõidab ja kes on tädi tema kõrval. Tüdruk rääkis, et ta on Narva-Jõesuust, tädi lapsendas ta ja nad sõidavad läbi Pariisi Ameerikasse kuhugi linna mille nime ta ei mäleta. Ja vaatamata sellele, et tüdruk rääkis, et ta isa tapeti kui ta pisike oli ja ema istub vangis ja vanaema ei jaksa teda enam kasvatada ja andis tädile ära, vaevas mind nähtu tükk aega ja tuli jälle meelde täna saadet vaadates. Mis mind täpselt vaevab ? Mulle see Ameerika tädi ei meeldinud.  Miks-ei oska öelda, aga minu arvates oli ta imelik. Laps oli küll 13 aastane, aga nägi välja pigem 10, keelt ei osanud. Ma ei suuda ette kujutada, et nende vahele kunagi ema-tütre sarnanegi  side tekib…

Kui palju üldse uuritakse inimese tausta, kellele  laps antakse?  Ja eriti välismaalaste tausta (usun, et kohalikele kehtib range kontroll) Mitte et ma arvaksin, et vangis istuv ema ja lapse nuhtlusena kaela saanud vanaema parem lahendus oleks, aga see laps ei osanud inglise keeltki. Kuhu ta abi saama jookseb kui näiteks tädi  vägivaldseks, imelikuks, kergel haigeks (perverdiks) osutub?  Tean küll, et see on silmakirjalik hoolimine ja mure- ise ma ju valmis poleks lapsendama 13 aastast probleemsest perekonnast last. Samas on mul küsimus: kas mulle keegi üldse  last annaks: peetakse ehk nagu autoliisingu puhul liialt vaeseks.

Tänase Vene saate mõte oligi see, et Venemaal oleks inimesi küll, kes võtaks perekonda lapse, aga ka sugulased ise eelistavad last anda ameeriklastele(karta on, et müüvad) ja ka lastekodud eelistavad välismaalasi. Miks?

Vot sellised mõtted täna hilisõhtul….

Advertisements

10 responses to “Mõtisklus

  1. Ei arva, aga ma olengi selles vanuses, et mõtisklen sügavamalt: meid siin nii vähe ja kas me tõesti ei suuda oma kogukonnas oma hüljatud lastega hakkama saada. Vanasti tegid seda kirikud oma liikmete maksudest ehk iga vald pidas oma sante üleval. Kas meie lastekodud ikka on veel kehvad? Kuhu lähevad sots. maksud?

  2. oi jah, Naiivitar 😉
    Kui Eestis keegi üldse lapsendada tahab, siis võimalikult vastsündinut beebit ja siis ka vaadatakse, et silmavärv v juuksevärv kasuvanematega kattuks, et jumala eest võimalikult vähesed aru saaks et laps pole oma, pealegi ma olen lugenud, et nt eestlased ei lapsenda haigeid lapsi, välismaalased aga küll ja see on ju väga tore, sest eesti lastekodudes pole tervetel lastelgi normaalseid tingimusi, vähemalt need õnnetukesed, kel mingi puue, saavad loodetavasti elamisväärse elu. Eks see ole hästi keeruline teema, eriti kui lapsendatakse tõesti juba varateismeline. Eestis on selline süsteem, et pere võib endale võtta lastekodulapse ka ajutiselt, st asenduspere süsteem. Ma küll kutsuks üles peresid seda võimalust kasutama. Ma saan aru, et palju paremini kõlab, kui peres elab vahetusüliõpilane mõnest eksootilisest riigist, aga meil on lapsi kes vajavad toetust ja soojust. Mul on endal 2 väikest last, kui need suureks on kasvatatud, siis on plaan kas lapsendada (kui kvalifitseerun) v olla vähemalt asenduspereks mõnele väikesele abivajajale.

  3. Kusjuures avameelselt öeldes olen mina küll kohati aretanud mõtet, et milleks kolmas laps omavahel soetada, kui on üüratu hulk lapsukesi, kes juba olemas ja oma kodu ja pere ootavad.
    Kunagi olin ma (saksa keele) õpetaja koolis, kus käis väga suur hulk lähedalasuva lastekodu õpilasi. Tol ajal (sest ma ei tea, kuidas praegu seal olukord on) oli täiesti tavapärane, et paljudel õpetajatel olid nö. omad hoolealused, keda nad nädalalõppudeks ja pühadesk oma koju tõid ja oma pereks arvasid.
    Ma olin siis nii umbes 19, aga sealtmaalt hakkas idanema mõte, et kui nii palju on hüljatud lapsi, siis oleks justkui ebaõiglane ise uusi lapsi eostada. Nii et minu jaoks ei ole üldse võõras või läbimõtlemata mõte, et ühel hetkel oma kahe lapse kõrvale kutsuda meie peresse üks lapsuke, kes pole enam rinnalaps, aga ka mitte hilisteismeline.
    Ma muidugi jagan su kõhedust nonde tundmatute ameeriklaste suhtes, et kas nood suudavad pakkuda kodusoojust. Samas ei saa ma kinnitada, et ma oleks valmis võtma perre vaimu- või füüsilise puudega lapsukest. Seda seepärast, et mul on jätkuvad kohustused oma kahe lapse ees, kes puudega lapse kõrvalt paratamatult vähem tähelepanu saaksid.
    Ühesõnaga arvan ma , et ku elu peaks arenema soodsas suunas, olen ma valmis, selmet oma vananeva kerega uuesti eksperimenteerida, pakkuma oma hoolt ühele (kehaväliselt soetatud) vahvale lapsele. See egoismi faas, et lapsed peavad olema pärit su enese kehast, on ammu läbitud. Laps on laps ja inimene on inimene.

  4. Kusjuures mina ei ole varem kunagi sellele mõelnud, et lapsendada üks laps. Samas nagu iga normaalne inimene, ei tule ju kõne allagi, et kui minu vennaga midagi juhtuks, et ta lapsi peaks Ameerika tädi lapsendama hakkama. Haige lapsega ei ole ma ka võimeline tegelema- mul pole sellist aega, aga samas kui ellu juhuslikult see haige laps teele ette satub, siis ma pole selles kindel, et ma ümber ei mõtle. Aga tundub isegi kuidagi oluline päästa üks inimhing ebainimlikest tingimustest.. Praegu on Tigu mu laps, aga 2011 kui ma Tiguga lõpetan ja veel elus olen, mõtlen ma selle peale uuesti.
    Samas, miks meie kuulsused, rikkad ja poliitikud ei lapsenda lapsi nagu see läänes moes on???

  5. Vastus su viimasele küsimusele on, et esiteks ongi hää, et meie kuulsused ei lapsenda nii nagu see läänes moes on, sest hoidku jumal lapsukesi kellegi eest, kes seda moe pärast teevad (mäletad Brünot, kes läks uurima, milline heategevus moes on…)
    Teiseks: 90% meie kuulsatest, rikastest ja poliitikutest (nagu ka ülejäänud ühiskond) on veel ise lapsekingades, seda ennekõike eetika ja enesekasupüüdmatu hoolimise mõttes. Me oleme sel teemal ikkagi veel arengumaa.

  6. ja veel, selle asemel, et meie ärimehed järjekordse noore naisega lapsi juurde toodavad, võiksid nad just nimelt lapsendada hättajäänud lapsi. Oleks ühiskonnale väga hea eeskuju!

  7. nõus, et oleks hea eeskuju, võiks selliseid peresid olla ja ehk ongi, aga kõik ju ei reklaami.
    minu kaks näidet lapsendasid, sest ise lapsi ei saa, kuigi mis tähendab tänapäeval, et ei saa lapsi….
    ja tegelikult ju ei ole 2 eri asja, kas ei saa v lapsendad oma laste kõrvale.
    see on suhtumise ja ilmselt ka kasvatuse ja üldise sotsiaalse närvi küsimus, miks mõned (kes saavad ka ise lapsi) mõtlevad lapsendamise peale ja teistele ei tule selline mõte üldse pähegi,
    hea on ju elada oma väikeses turvalises mullis ka mitte millestki mullist väljaspool asuvast hoolida, see ei käi ainult lapsendamise küsimuse kohta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s