Maailmarekord tigude tarbimises on prantslaste käes. Mind vahel üllatabki, miks neid konnaõgijateks kutsutakse, sama hästi võib prantslase kohta teoõgija öelda. Tarbimine tigudele on lausa nii suur, et tigusid veetakse sisse Türgist, Ungarist, Poolast, Taiwanist, Indoneesiast jne. Prantsusmaal on teod (mida süüakse) kahes piirkonnas- Burgundias gros blanc ehk ladina keeli Helix pomatia ja eesti keeli harilik viinamäe tigu ja Provences´is petit gris ehk Helix aspersa Müller ja eesti keeles siis kare viinamäetigu, kes oma ladinakeelse nime Mülleri nimelise teadlase käest sai.
Provences´is on tigu olnud kohalik delikatess tuhandeid aastaid. Arheoloogilised väljakaevamised Ülem-Provences´is tõid päevavalgele teofarmid, mis pärit 11 000 aastat enne Kristust. Teod olid prantslaste menüüS kuni 16.sajandini, mil nad kadusid retseptidest. Seletatakse seda nii, et nagu Inglismaal peeti austreid vaeste toiduks, nii hakkasid prantslased tigusid mitte kohaseks pidama peenemate laudade jaoks. 19.sajandil saabub tigu tagasi Pariisi brasserie´des, kus neid serveeriti küüslaugu, peterselli ja või seguda (nagu meilgi) ja nimetati seda a la provencale. Selle retsepti aga omastasid burgundlased, midagi retseptis muutmata, hakkasid nad seda toitu escargots a la bourguignonne´iks kutsuma. Provencelastel ei jäänud muud üle kui täiustada retsepti-lisades singikuubikuid, tambitud anshooviseid ja hapuoblika püreed. Öeldakse, et veel tänapäeval ei ole tark tegu sekkuda Burgundia ja Provence´i teoarmastajate vahelisse vaidlusse.
Teol on palju omadusi, mille poolest teda soovitada. Teda on mugav süüa, kuna tigu on täpselt ühe ampsu suurune, samas on ta tervislik toiduaine-madala rasva ja kõrge lämmastikusisaldusega. Tigude puhul on nagu paljude kaladegi puhul- kaste on see, mis paneb maitse elama. On olemas küll eridieedil kasvavad teod-ehk siis tüümiani ja muud ürdid, mille sees tigu kasvab ja neid sööb ja see annab teole hõrgu maitse.
Tahaks ära tuua ühe tsitaadi Peter Mayle´lt-selle tigude sisseostmise kohta teistest maadest:
Mind hämmastab, et riik, kes hoopleb igasuguste gastronoomiliste asjadega, laseb sel üldse sündida?iMiks ei ole olemas Tigude Turustamise Nõukogu, mis pühenduks sellele, et rahvus ise end tigudega varustada suudaks. Kus on teokuningad, kellele jaguks üldrahvalikku austust ülemkokkade ja jalgpallurite järel? Mis küll juhtus ärgitava iga-aastase promoürituse l´Escargot Nouveau est arrivé plaanidega?
Tigu Tegemised 
Ülim tigude kogemus oli meil Beaune´is – ehe burgundiapärane ports peterselli-küüslaugu võiga. Peale seda ei maitsenud Eestis söödud teod enam kuidagi, kuni Tigu avati ja neid pakkuma hakati.
Kristel, paljud on küsinud (näiteks Tigu kliendid, keda ma olen sattunud teenindama ja mu oma tuttavadki), et Eestis kasvab ka viinamäe tigusid, et miks me neid ei võiks süüa. Keegi lausa kirjeldas oma aastatetagust maleva-kogemust Hiiumaal, kui korjatigi neid pirakaid hiiumaiseid tigusid ja kuidagi söögiks valmistati (ilmselt võeti juurde ka korralik kogus kangemat kraami 🙂
Mayle teokirjeldused on vägevad. Ja nende tigude võiduajamine 🙂
Eestimaiseid viinamäetigusid me pole söögiks korjanud, aga kord olime Visi või Mljeti saarel puhkamas, ja siis korjasime sõbraga meile lõunaks kaks ämbritäit tigusid, saime nii risotot kui salatit.
Mina ei tea muud põhjust, kui see et viinamäe tigu on meil looduskaitse all ja me ei tohi teda süüa. Aga ütlen ausalt, et elusast teost ma midagi teha ei oska ja eks enamus tarbibki seda soolvees seisvat varianti, mis ürdivõiga koos ilusasti teokotta topitakse. Aga mu prantslannast tuttav Veronique ostis kord turult ämbritäie tigusid ja toppis nad soolvette. Kahjuks ei kirjutanud ma protsessi täpselt üles, et kui kaua ta neid seal peab hoidma ja millal ta nad sealt välja kisub ja uuesti toppima hakkab. Ma tean seda, et võid ämbritäie tigusid osta ja rahulikult aastaks nad koridori jätta ürtide peale seisma ja nendega ei juhtu mitte midagi- ei sure ära, ei rooma minema…
veel…
teod katoloonia päraselt maitsevad mulle tegelikult rohkem kui burgundia teod. Aga parimat sõin ma Aix-en- Provenve´es, kus teod olid tehtud üldse puravikukastmega ja see oli tõeline gurmee- serveeriti vaskpotikesest, millega asi oli ahjus olnud ja maitses imehea.
no teod on nagu bounty shokolaad, et kas vihatakse või armastatakse, vahepealset varianti ei ole:)