Chuchu nimi tuleb portugali keelde Brasiilia pärismaalastelt – see iidne kõrvitsaline oli nii asteekide kui maiade toidulaual. Eestikeelses kirjanduses tavaliselt öeldakse, et taim on pärit Mehhikost- see vist siiski päris täpne ei ole, eks ta ikka kasvas igal pool Lõuna-Ameerikas, kuid tänasel päeval on tõesti Mehhiko suurim tuumkõrvitsa kasvataja maailmas.

Tuumkõrvitsa maitset on peetud igavaks, et olevat tuim ja maitsetu. Samas oli tuumkõrvits 2018 aasta Sâo Paulo köögi- ja puuviljade hulgituru müüdavaim köögivili. Tomat oli teisel kohal. Pole ju paha igava köögivilja kohta?

Portugali köögis tuntakse seda taime samuti, maadeavastajad tõid selle juba sajandeid tagasi Brasiiliast kaasa ning tänasel päeval kasvavad need ronitaimed Madeira saarel pea igas aias, kuid võib ka kohata metsikult kraavikallastel. Kui taime toestada, kasvavad ta väätvarred kuni 25 meetri pikkuseks. Taim vajab sooja ja niiskust, seetõttu mandri kliima talle väga ei sobi, kuid sel kevadel teen ma proovi ja panen ta maha.

Mind need Lõuna- Ameerika iidsed viljad on alati hämmastada suutnud. Näiteks on mul aias anonapuu, teise nimega inkade õun(chirimuya inkade keeles), mis kannab vilju talvel. Enamasti on viljad sellised 200 grammised ebakorrapärased pallid, kuid alati paar vilja kasvab pea kiloseks jurakaks. Lisaks meenutab vilja välispind soomuseid, ka on teda väga ebamugav süüa, sest sees on palju suuri tumedaid seemneid- aga maitse on jumalik. Olengi kuskilt lugenud, et maailma hõrgumateks puuviljadeks peetaksegi anonat, mangostani ja ananassi.

Nii ka see iidne kõrvitsaline hämmastab täiega! Kõigepealt kogu taime osad on söödavad- varred, lehed, juur, õied, vili ja vilja sees olev seeme – see on väga hõrk pähklimaitseline amps! Viljad saavad valmis novembris ning siis külmade ööde saabudes langevad varred maha, kuid juurikaks olevast kartulisarnasest mugulast tärkavad kevadel uued võrsed mis kiiresti hakkavad ronima mööda puid, hooneid ja aiapiirdeid. Kuid kõige hämmastavam on, et ka vili, ületalve säilitamisel hakkab käituma nagu kartul ehk idusid välja ajama ning siis on paras aeg mugul mulda pista.

Tuumkõrvitsale omistatakse palju raviomadusi kuna ta on kuidainerikas, siis leevendab ta seedeprobleeme. Lisaks reguleerib veresuhkrutaset ja alandab kolesteroolitaset, mis on diabeetikule ülioluline. Ta on rikas foolhappe poolest (B9) – eluliselt tähtis vitamiin ja vanad indiaanlased söötsid seda vilja just rasedatele naistele. Foolhape on ülioluline element, kuid tegemist on ebastabiilse toitainega(kardab kuuma ja valgust) ning selleks, et seda toidust kätte saada, tuleks tuumkõrvitsat süüa just toorelt.

Portugali köögis muidugi tuumkõrvitsat hauatatakse, küpsetatakse ahjus või lisatakse suppidele – ehk lastakse B9’l hävineda. Kuna tegemist on mahlase taimega, siis mina krõmpsutan teda heal meelel niisama, kuid olen ka remulaadi teinud.

Tuumkõrvitsarelumaad

• Koori vee all vili- vili eraldab viskoosset ainet, mida on raske nahalt eemaldada.
• Eemalda kivi, pane kõrvale.
• Riivi jämeda riiviga tuumkõrvits.
• Maitsesta kodune majonees endale meeldiva maitseainega ja laimimahlaga. Mina panen majosde veidi hapukoort ka- eestlase värk! Võid kasutada ka hästi maitsestatud jogurtit, kuid minule see jogurtivariant, mis on kindlasti tervislikum, lõppmaitses ikkagi ei meeldi. Kuid alati saab katsetada ja leiutada ideaalselt sobivat maitsekooslust.
• Viiluta seeme õhukesteks laastudeks, rösti kergelt pannil ning puista salatile peale.
• Sobib nii iseseisvalt süüa kui põhitoidu kaaslaseks