Neljas päev algas jälle pikema rongisõiduga. Kõigepealt Réguast tagasi Portosse(Campanhã) ja sealt ümberistumine Aveiro rongi peale.

Aveirosse “sisenemisel” raudteejaama poolt on esimene pildistamisobjekt  vana “casa portuguesa” stiilis raudteejaamahoone, mis valmis 19 sajandi keskpaiku ning praegu enam töös ei ole(asub uue moodsa raudteejaama kõrval)

Vana raudteejaam

Mööda Avenida Lourenço Peixinho’t umbes 10 minutit jalutades jõuab nn. kesklinna Rotunda das Pontes’i juurde.  Sellel pikal avenidal vahelduvad Art Nouveau kaunid hooned mõnede 80-ndatel ehitatud majamürakatega, mis riivavad oma inetusega silma.  Silma jällegi paitab samal tänaval näiteks Portugali Kommunistliku Partei Aveiro rakukese maja-kena tüüpiline 19 sajandi linnavilla.

Jõudes keslinna ringtee juurde(Rotunda das Pontes)  võiks suunduda kõrvalepõikeks mööda ria d’ Aveirot(ria- kunstlik jõgi või kanal, milles voolab soolane vesi/ rio= jõgi) mitte vanalinna poole, vaid suunaga loodesse vana keraamikavabriku juurde. Selle teekonna võib ette võtta ka moliceiro’ või salineiro’ga – vanade kaunistatud paatidega, mis kunagi vedasid jõel soola või mererohtu põldudele väetisteks ja mis nüüdseks turistide sõidutamiseks taastatud. Kesklinna sillal on teenusepakkujad kõik rivis ja kuulsin kohalikelt, et selle äri on “Douro oru maffia” kõik enda kätte saanud, kohalikel on vaid paar paati.

Vana keraamikavabrik, mis tänasel päeval kultuuri-ja konverentsikeskus

Sama hoone öösel, hoone ees on kunstlik järv.

Edasi võiks minna Marinha da Troncalhada ökomuuseumisse (jällegi paadid viivad), mis on piirkonna vanim soolavalmistamise ala(aastast 900 kopikatega) Muuseumi eesmärk on siduda ja säilitada loodus-ja kultuuripärandit.  Kuna soolavalmistamine on hooajaline töö, siis olenevalt hooajast saab selle valmistamist vaadata kas “soolapõldudel” või muuseumis piltidelt ja filmilindilt.

Kes on ajaloo süvahuvilised, nende jaoks on Aveiro muuseum, mis asub 15 sajandist pärit endise nunnakloostri hoones. Selles kloostris on elanud Portugali kuninga dom Alfonso V  tütar, printsess Joana, kes paar sajandit pärast surma pühakuks kuulutati ning kohalikule religioonielule on sel koletu suur tähtsus. Mina selles muuseumis käinud ei ole. Majast mööda olen käinud- ilus maja on 🙂

Kirikuid ja kabeleid on Aveiros palju. Jällegi ajaloo-ja arhitektuurihuvilisele tegevust on.

Minu lemmik on kabel, mille järgi on saanud vanalinnas asuv baar “A Capela”- kabeli juures.

Viimane baar on minu lemmik pärastlõunaseks kohviks või sangriaks, sest asub kanali ääres ja sealsele terrassile paistab pärastlõunapäike.

São Gonçalinho kabel

A Capela on selles majade rivis punane maja, punase markiisiga.

Meie seltskond alustas jällegi lõunasöögiga ja valisime selleks Tasquinha Do Leitao, mis asub Praça de Julho 6-l. Seal pakutakse Bairrada piimapõrsast, mis on üks seitsmest rahvustoidust, mis kuulub riikliku kultuuripärandi nimistusse(aastast 2011). Piimapõrsast serveeritakse koduste kartulikrõpsudega ja apelsinilõikudega ja juurde tarbitakse punast kuiva vahuveini.

Kuna ilm oli jällegi veebruarikuu kohta superilus, siis planeeritud Vista Alegre keraamikavabriku külastamine jäi ära ja sõitsime otse randa- Costa Novale!  Costa Novat on parem pildikeeles üle anda:

Et postitus liialt pikaks ei kujuneks, kirjutan Aveiro restoranidest ja Vista Alegre keraamikatehasest (kus Liisu Arro “Arro Keraamika” all toodab kauneid lauanõusid), eraldi postituse.