Peso da Réguasse saamiseks on 4 viisi- auto, buss, paat või rong. Paraku jõeliiklus alustab oma tööd aprillis, auto jaoks oli meid palju, bussi rentimiseks vähe,  nii jäi meil üle vaid rongisõit. Rongisõidu kasuks räägib muidugi ka hind. Edasi- tagasi pilet Portost maksab 18 eurot, laevatrip umbes 99 eurot inimene. Viimane sisaldab küll ka lõunasööki ja portveini degustatsiooni, kuid ma väidan, et rong on ka täitsa Ok- näeb samuti kõiki hingematvaid vaateid-apelsinipuusalusid, terrassaedu viinapuudega mägede külgedel, kabeleid küngaste otsas, pisikesi külasid ja muidugi Douro jõge. Rong sõidab Portost Reguasse veidi alla 2 tunni. Pilt tehtud rongi aknast.

Meie hotell oli kohe raudteejaama kõrval, nimega Imperio. Hotell läks maksma 17 eurot inimene ja selle sees oli ka hommikusöök. See hind on loomulikult hooajaväline. Hommikusöök oli seejuures normaalne, kohvi automaadist ja joodav.

Hooajavälisel perioodil ei olnud käigus ajalooline auruveduriga rong, mis sõidab Regua ja Tua vahet. Rong sõidab vaid juunist oktoobrini ja see reis tasuks  turistil ära teha. Ei sõitnud ka jõelaevad Pinhãusse, sest polnud hooaeg.  See on teine turisti atraktsioon siinkandis. /Vana rongi pilt internetist.

Kuid meie jõudsime kohale lõunasöögi ajaks ja meie esimene mure oli leida koht einestamiseks. Kellaeg oli selline, et tuli kiirustada ja valida  esimese söögikoht, mis vastu tuleb. Meil oli õnne- esimeseks söögikohaks osutus O Maleiro-autente Portugali pererestoran, kus näiteks päevapakkumiseks oli Põhja-Portugali tuntud toit- riisiroog kanaverega, mina küll olin ainuke, keda see roog kõnetas ja seda tellida julges(teine foto all) Menüüs oli kõike bacalhaust värske kala ja kitselihani. Lõpus tuli peremees meile välisuksele järele, et tänada ja pakkus reispassiks kodust aquardentet (tõlkes: põlev vesi, mis on viinamarjapõhine puskar)

Pärast lõunasööki jalutasime Douro ääres, käisime “apelsiniraksus” ja külastasime Douro muuseumi. Selle viimase võib tegemata jätta. Kuna giidi hooajavälisel ajal pole, siis fotosid ja pudeleid vaadata pole eriti pinget pakkuv inimestele, kes midagi portveinist eelnevalt ei tea. Küll aga maja baar, mis asus ülemisel korrusel, miljoni dollari vaatega Douro jõele,  oli “pordi degustiks” linna parim koht.

Mõned pärastlõunased pildid;

Ķ

Õhtuks oli meil reserveeritud laud restorani Castas e Pratos, mida ma külastasin eelmisel sügisel ja mis jättis kustumatu mulje. Ka seekord tundus mulle, et inimesed jäid rahule. Tegemist gurmeerestoraniga, mis pakub kohalikust toorainest traditdioonilisi  Portugali toite moodsas võtmes. Lisaks on neil piiblipaksune veinikaart- kõik Douro oru veinitootjad on esindatud. Minu valik langes põldpüü esopadale puravikega (see on selline hautise, confit ja püreesupi laadne toit), portveinis hautatud kitselihale, mis mõlemad olid maitsvad ja isegi väga, kuid dessert, milleks ma valisin kõrvitsa fondant’i lambapiimajuustu jäätisega (kohalik kuulus Serra juust tehakse lambapiimast) pani ikka õnnest nurru lööma.  Et keegi oskab kõrvitsast  midagi nii lahedat teha, oli meeldiv üllatus.

Teenindus oli professionaalne ja hea. Sellesse restorani olen valmis ka kolmas kord minema!

Nõrgemad meie hulgast läksid pärast õhtusööki magama. Energilisemad tegid veel Douro kallastel jalutuskäigu.

Järgmisel päeval võtsime suuna lõunasse- Aveiro tuli vallutada!