Alapealkiri “Porto ühe päevaga”.

Hommikut alustasime Bolhãu turu külastusega- kala, liha, juustud, istikud, elus kanad, suveniirid, potid-pannid, mida iganes leiab siit. Turul on ka söögikohad, kus kohalikud armastavad lõunatamas käia. Mõnus lõunamaine atmosfäär, lisaks on turuhoone ise suur arhitektuurimonument.

Turult liikusime Praça de Liberdadele kindla sooviga võtta turistibuss, mis on kiireim võimalus saada ülevaate Portost. Minu soovitus on võtta Yellow bus’ i lilla liin- see on ainuke, mis Matosinhoses läbib kalarestoranide tänavat. Teised liinid nii kaugele välja ei sõida.

Pileteid saab osta juba eelmises postituses mainitud Praça do Infante Dom Henrique äärest. Grupile maksis päevapilet 11 eurot inimene, sama piletiga võib samal päeval ka ühistranspordi busse kasutada. Lisaks turistibuss ei sunni sind kogu ringi tegema- lähed maha ja peale kus soovid(muidugi marsuudi raames😀)

Meie eesmärk oligi saada Matosinhosesse kala sööma. Teekonnal sinna, saime teada pea kogu Porto ajaloo, nägime ära tähtsamad kirikud, paleed ja sillad ning kuulasime hea ports fadomuusikat, mida meile kõrvaklappi lasti. Ilmaga oli meid samuti järjekordselt õnnistatud- sai bussi ülakorruse lahtises osas päikest nautida.

Pildil Matosinhose linnaosa kuulus skulptuur She Changes, mida kohalikud küll anèmona’ ks kutsuvad. Skulptuur on pühendatud kogu Põhja- Portugali kalatööstuse auks ja kiituseks.

Matosinhoses valisime sel korral restorani O Valentim, üks mu lemmikutest Tito 2 kõrval. Sõime kambapeale 2,5 kilose grillitud huntahvena ja mõned grillitud kalmaarid ning olime ülivõrdes rahul.

Edasi kulges tee ookeani äärde kus sai jalad märjaks kastetud ning maandutud Praia da Luzi kaldaäärsele terrassile päikest ja joovastavaid jooke nautima.

Õhtul võtsime ette Clérigos platsi ümbruse rajooni, kus on elegantseid ja poppe džinni- ja käsitööõllebaare käsikäes artisan-burksi ja tapasbaaridega. Telliskiviga on raske võrreldada- kinnisvara on veidi teine, baaride sisustusele on palju rõhku pandud. Pigem suurlinlik kui hipsterlik. Clèrigos kiriku kellatorn on Porto linna sümbol, Itaalia arhitekti Niccoló Nasoni meistriteos, mis linnasiluettis on kesksel kohal nagu meie Oleviste kiriku torn.

Meie valik jäi The Ginhouse’i peale, muljetavaldava gini valikuga koht kus segati meile moodsaid ja kalleid GT-sid(9 eurot klaas) Kuna õhtu oli tuulevaikne ja sametine, istusime väliterrassil ja nautisime oma jooke vaateks  kuulus kellatorn. Minu valikuks oli kohalik Portugali gin Nâo, mis laagerdatud Gaia Douro-äärsetes portveinimajades.

Õhtusöögiks valisime sama tänava tapasbaari kuna suurt isu polnud ja tapas tundus just õige asi.

Saideira ehk viimane jook sai tehtud rua da Santa Catharina kuulsas “belle epoque-aegses” Café Majestic’us- mis kuulub maailma kaunimate kohvikute esikümnesse.

Suurepärane päev, kust jäi ära esialgselt planeeritud Gaia poolse linnaosa portveinimajade külastamine, kuna Praia da Luzil päikse käes mõnulemine tundus palju nauditavam kui rõsketes keldrites kolamine.

Järgmine hommik alustasime sõitu kirde suunas- Douro oru pealinna Peso da Réguasse. Sellest järgmine peatükk.