Olen sõpradele Porto ümbruses ennegi pool giidi ja poolenisti reisisaatja teenust pakkunud, kuid sel nädalal olin teejuhiks ühele Tallinna restorani töötajate grupile, kellele tööandja kinkis hea töò eest preemiareisi Portugali.
Töö oli minu jaoks huvitav, sest tulevikus loodan leiba teenima hakata sellega, et pakun majust ja olen abiks väljasõitude korraldamisel.
Seekordseks ülesandeks oli pakkuda esimest korda Portugali külastavale 9 liikmelisele grupile 5 päevast tutvumisreisi Porto ümbruses, mis sisaldaks nii puhkust, tähtsamate turismiobjektide külastamist, veinidegustatsioone ja gurmeeelamusi- nagu ikka.

Ma ei teinud väga kindlat ajakava. Mõtlesin läbi vaid selle, et kui vihma sajab, mis oleks plan B.

Etteruttavalt ütlen, et ilm oli kõigil päevadel 20 pluss, päike siras, taevas pilvitu. Seega jäid meil ära peaaegu kõik muuseumid, kirikud, näitused ning need sai sujuvalt asendatud ookeani või jõe ääres päikese ja kohalike jookide ja söökide nautimisega.

Panen meie tegemised kirja, sest ma arvan, et meil oli optimaalne paraja tempoga programm, kus me ei seadnud sihiks ühe päevaga kõik ära näha ja suurem rõhk oli kohalikel kulinaaria- ja veinimeistrite šedöövritel.

Pühapäev.

Saabumine

Olin planeerinud Ribeiralt vanaaegse trammiga sõidu Foz’ i (Douro jõe delta) ja sealt jalutamise Matosinhosesse ning õhtusöögi kalasadamas. Lennujaamas oli paraku kohe näha, et inimesed on pikast reisist väsinud ning parem oleks teha nendega lihtsalt väike õhtusöök, seejärel varakult magama, et järgmisel päeval tihedam Portoga tutvumise päev teha.

Külalistel oli öömaja rua  da Alegrial, mis on kuulsa rua da Santa Catharina paralleeltänav. Minu hotell asus metroopeatus Marques’ i lähedal ja see oli küll üks äärmiselt mõnus linnaosa- keskväljakul moekas hommikusöögikohvik, kus lisaks Portugali tavapärastele magusatele küpsetistele pakuti suurlinnale kohaselt moekaid smootiesid ja lambapiimajogurtit pähklite ja chia seemnetega. Kõrval kohe vanakoolikohvik, kus vanem generatsioon bingot ja kaarte mängis ning telekast jalgpalli pingsalt jälgis. Kella 9 paiku õhtul oli see koht puupüsti kohalikke härrasid täis- mitte ühtegi naisterahvast silma ei hakanud. Tabasin end mõttelt, et huvitav, kas neil seal naiste WC ikka on?
Rua do Bomjardinil asub palju väikesi poode- kalapood, lihunik, köögi– ja puuviljapood. Rõõm tõdeda, et suured supermarketid ei ole suutnud pisikauplusi välja suretada. Samal tänaval on pisike hotell Grand Rio, milles 2ne tuba maksis 25 eurot öö. Erilist luksust 25 euro eest ei maksa oodata, kuid korralik Wifi oli, akna ette sai tõmmata rulloo, selle raha eest oli tuba küll ja rohkem.
Tagasi tulles põhiteema juurde, et mida Portos teha, siis esimesel õhtul tegime pisikese jalutaskäigu mööda Rua da Santa Catharinat, mis on Porto kuulus shoppingtänav, suundudes São Bento rongijaama poole. Vaatamata pühapäeva õhtupoolikule, olid paljud butiigid Catharina rual(tänaval)lahti ja tänav rahvarohke.
São Bento raudteejaam on üks oluline turisti atraktsioon, kuuludes maailma ilusamaite rongijaamade esitoppi. Siinsed seinapannood, mis kokku pandud käsitsi maalitud keraamilistest plaatidest, on ahhetama panevad. Keraamilise plaadi nimi portugali keeles- azulejo (ašuleezu)

Raudteejaamast liikusime Rua das Flores’t (Lillede tänav)  mööda Douro jõe suunas. Rua das Flores on ajalooline tänav, mis kuulus paljude muude asjade kõrval ka selle poolest, et oli esimene tänav Portos, mis kaeti tänavakattega, et nooblitel linnakodanikel oleks mugav siin tänaval shoppas ja niisama patseerimas käia. Sel tänaval on ka tänapäeval elav kohviku-ja baarielu- siin on mitmeid kunstigaleriisid ja disainipoode ning tänavamuusikud armastavad just seda piirkonda. Ma pole muidu suur tänavamuusikute fänn, enamasti on nad tüütud ja häirivad su rahu, kuid Rua das Floresel olen kuulnud mängimas tõelisi virtuoose, kelle muusika teeb kõrvale pai.

Mööda Rua da Florest jõuab Ferreira Borges turu juurde- suurepärane 20 sajandi alguse inseneritöö, metalli ja klaasi konstruktsioon. Tänasel päeval hoone turuna ei tegutse, küll aga korraldatakse temas kõiksuguseid kultuuriüritusi.

Edasi jalutades jõuame Infante Dom Henrique väljakule, mille keskmes seisab viimasele püstitatud monument. Paremat kätt jääb Palácio da Bolsa- ajalooline börsihoone, mida vihmasel päeval kindlasti külastada tasuks. Portugali kunagine rikkus ja hiilgeaeg paistab selle hoone igast nurgast välja- Prantsuse renessansi, Araabia mõjutusi, Louis 16 aegset sisustust jne.Alumisel pildil Araabia saal.Ülemisel hoone ise ja Dom Henrique monument. Meie börsihoonet ei külastanud.

Ümber nurga on veel halva ilma jaoks suurepärane Sâo Francisco kirik- gooti stiilis ehitis roosaknaga, 14 sajandist.

Kuna meil oli hea, et mitte öelda ideaalne,  ilm- meie ületasime tee, möödusime nurga peal olevast Feitoria Inglesast(Inglise vabrikumaja) ja sealt juba jõgi paitsis!

Valisime õhtusöögiks koha millel oli pikk veinikaart. Söök paha ei olnud, aga mingit vau- elamust söögist ei tekkinud. Kuna eesmärk oli süüa ja kohe magama, siis selleks oli koht hea küll.

Vahepeal oli õhtupoolikust saanud hilisõhtu ja sellega meie esimene päev lõppes.