Alexandra Morton on Ameerika juurtega merebioloog, kes on oma elu pühendunud lõhefarmide vastu võitlemisele.

Kui Alexandra kolis aastal 1980 aastate algul Kanada lääneosas asuvasse Briti Columbia provintsi, siis oli ta huvi uurida mõõkvaalu(killer whale). Kuskil 80-te aastate lõpus hakkas ta märkama, et vaalad kaovad sealt vetest ja ta sidus oma uurimistöösse ka Norra osalusega lõhefarmid, mis laiutasid kogu rannikualal. Naine oli kindel, et lõhefarmidel ja vaalade kadumisel on omavaheline seos.

Farmerid kasutavad akustilisi peletamisvahendeid (AHDs), et hoida farmidest eemale hülgeid, kuid see peletas eemale ka vaalad. Seejärel hakkas kahanema ka loodusliku lõhe populatsioon sealsetes vetes, jättes rahast ilma kohalikud kalurid. Alexandra hakkas võitlema AHDs-e kasutamise vastu 1993 aastal  ning samal ajal alustas põhjalikku uurimistööd, kuidas farmikalade uut tüüpi viirushaigused levivad looduslikes tingimustes elavatele kaladele ja tapavad looduslikku lõhet. Lõhefarmide toiteainerikkad jäätmed tekitavad jällegi mürgiseid vetikaid, mis samuti tapavad looduslikku lõhet ja teisi kohalikke kalu.

Tehistingimustes kasvatatud lõhed on palju suurema rasvasisaldusega kui looduses kasvanud, kuid mürgid ladestuvad justnimelt rasvadesse. Näiteks POP-ühenditel (püsivad orgaanilised saasteained, ingl. keeles persistant organic pollutants) on leitud seos autismi ja ADHD-ga.  Rasedatel ja imetavatel naistel Alexandra soovitab tungivalt- mitte süüa farmilõhet, kuna toksiinid kanduvad edasi ja võivad ohtu seada beebi aju normaalse arengu.

Kanada on üks riikidest, kes lubab toota ka GMO lõhemunasid (marja), mis on suur oht nii inimese tervisele kui ka meie keskkonnale. Kuna Ameerika seadused ei nõua toodetele märkimist, kas toode sisaldab GMO-sid, siis Ameerika tarbijad isegi ei saa teada, kas nende kasvatuse lõhe on GMO muundatud või ei ole. Euroopa seadused on õnneks rangemad, kuid ega pääsenud ei ole ka Euroopa tarbija GMO-dest ja nimelt sisaldab sööt, millega lõhesid toidetakse, neid ikka. Alexandra väidab,  et sööda aruandlus ei ole läbipaistev ja tarbijana me poest farmilõhe ostes ei saa pakendilt infot kätte kui puhas on toode.

Oma teadustöödes  on Alexandra kasutanud supermarketist ostetud farmilõhet, et neilt proove võtta ja avastanud sealt 3 surmavat Euroopa viirust, mis võivad loodusliku lõhe tappa täielikult, kuid valitsus lihtsalt ei aksepteeri neid tulemusi. Kuigi Alexandra on avaldanud üle 20 teadustöö farmilõhedest, kohtleb valitsus teda  kui valetajat ja paanika külvajat.

Kuna pr. Morton töötab väikeste eraannetajate toel, kelle keskmine panus on 100 naela ja ei ole rahastatud lõhetööstusega seotud huvigruppide poolt, siis on ta oma töödes sõltumatu ja vaba asjadest rääkima.

Alexandra ütleb, et lahing jätkub ja momendil ei lähe see  üldse hästi. Kanada valitsus on andnud rohelise tule, et Briti Columbiasse lõhefarme veelgi juurde tuleks.  Lisaks on valitsus teinud muudatusi seadustes, lubades nüüd lõhefarmidel kasutada kahjulikke kemikaale ookeanis võitluseks meritäide vastu.  Meritäid on koorikloomad ja mürk, mis tapaks neid, võib ju samuti tappa krevetid, homaarid, krabid 😦  Raske on aru saada Kanada riigi otsusest, kes annab välisosalusega firmadele oma rannikuvetes loa sellist keskkonda saastavat äri pidada. Pr. Morton on kindel, et riik teeniks palju rohkem, kui tegeldaks loodusliku kalandusega pluss turism, kus inimesed tuleksid vaatama, kuidas karud, kotkad ja vaalad püüavad loodusest lõhet.

Vesiviljelus ei ole probleem, ütleb Alexandra, kuid sa pead tegema seda basseinides, mitte ookeanis kus saavad kokku looduslikud ja metsikud kalad. Keegi ju ei lase metsikuid linde oma kanafarmi näiteks.

Üks suuremaid müüte lõhefarmidest on, et lõhedega saame maailma toita. Tegelikult algab juba lõhefarmi pidamine sellest, et me peame kalale minema, et teha looduslikust kalast farmikalale sööta ja kõik lõhefarmide jäätmed kogunevad merepõhja.

Mahe-vesiviljelus basseinides kogutaks kokku jäätmed, et nende peal kasvatada orgaanilist salatit või teisi kultuure ehk valgud taaskasutatakse. See peaks olema tulevik!

Alexandra sõnum tarbijale on lihtne: Kui sa ostad poest farmilõhet, siis sina oledki see, kes põhjustab probleemi!  Lihtsalt ära osta!  Isegi arstid ei oska öelda, kui vähe või palju farmilõhet üldse süüa tohib, et see teile kahju ei teeks!

Alexandra blogi siin

Veidi pikk, kuid valgustav dok.film rahvusvahelisest lõheärist