Kui me esimese päeva reisil juba ahhetasime kui ilus kõik on, siis tegelik ilu algab pärast Peso de Réguat, kus algavad kuulsate ja vähemkuulsate portveinimajade viinamarjapõllud ja quintad. Kuna üks pilt suudab rohkem öelda kui tuhat sõna, siis mõned pildid, mis võetud Réguast São João da Pesqueira´ni.

Jällegi, ei ole midagi katki, kui ise autoga mägistele serpentiinidele ukeradama ei taha minna. Régua ja Pinhão vahel käib rong 5 korda päevas ja nädalavahetustel on veel paar lisarongi. Pinhão on teine oluline linn Régua järel nn.portveini teel. Juunist kuni oktoobri lõpuni on käigus ka ajalooline auruveduriga rong, mis minu teada sõidab samuti  Pinhãoni välja.   Pinhão rongijaam on üks objektidest, miks turistid sinna kokku sõidavad- nagu Porto Sâo Bento rongijaam, on selle seinad kaetud uhkete azulejodega.

Meie siht oli jõuda Torre Moncorvosse, mis asub Tras-os-Montes regioonis ja teisel pool jõge kui  Pinhão, seega meil jäi seekord linn nägemata, sest oleks tulnud liialt suur ring. Kuid meie teele jäi ette tore suure ajalooga linn São João da Pesqueira, kus vaatamisväärsteks on barokk ja romaani kirikud.  Kuna linnake asub kõrgel, siis on vaateplatvormilt (Miradouro) kena vaade jõele ja viinapuudega kaetud mäenõlvadele. 

Edasi liikusime juba lõunasöögikohani ja ühine otsus oli, et tuleb mäest alla sõita ja jõe ääres lõunasöök teha. Kui linnakesest alla vaadates tundus, et jõgi on kiviga visata, siis  tee oli ima 20 kilomeetrit , aga tasus sõitmist: leidsime jällegi huvitava restorani, mis oli renoveeritud vanast raudteejaamast. Nimeks Cais da Ferradosa– jõe ääres, teisel pool vana raudtee, suurepärane vaade, ilus väliterrass. Teenindajaks olid küll väga noored, suisa lapsed, kes jäid pisut hätta, kuid lõppmulje positiivne.

Kuna edasisest reisist ja Moncorvost tahaks rääkida pikemalt, siis sellest teen eraldi postituse.