Sõita autoga läbi Douro org oli mu ammune unistus. Alustada Portost ning kulgeda mööda jõge vaikselt Hispaania piirini välja.

Et mingit aimu saada, mida tähendavad kurvilised teed mööda jõekallast, siis- me sõitsime 2 päeva, et välja jõuda linna nimega Torre de Moncorvo.( umbes 230 km) Tagasi mööda kiirteed sõitsime 2 tunniga.

Vaja on kogenud autojuhti, kuid ka kaasreisijatel peaks olema hea tervis,  et süda “serpentiinitades” pahaks ei läheks või hoopis üles ei ütleks. Kui ikka on probleeme, et kurvides ja mägedes kipub pea ringi käima, siis on parem teha see reis jõelaevaga, mis väljub Portost. Või siis rongiga Peso da Réguasse ja sealt edasi paadiga. Õiged portveini alad algavadki pärast nimetatud linna nn. Alta Douro´s.

Douro org on UNESCO maailmapärandi nimistus ja on tõesti põhjust ka.  Neil aladel on veini toodetud juba üle 2000 aasta ja siinne lummav maastik on  vormunud inimtegevuse kaasabil. Ei saa öelda, et kõige võluvam vaatepilt  on mägede nõlvadele roomlaste 3 sajandi paiku rajatud terrassaiad või siis portveinimajad.  Douro oru võlu on kogu komplekt-  siinsed terrassaiad, quintad(veinitootmistalud), külad, kabelid, kirikud ja mägiteed. Ja muidugi jõgi.

Portost välja sõites näeb jõe ääres kauneid villasid ja jõerandu ja tee hakkab suunduma ühe kõrgemale mägedesse.

Douro jõe kaldad varahommikul-  umbes 20 km Portost välja sõites:

Tee peal Peso de Réguasse on palju toredaid söögimaju. Meil õnnestus sattuda väga lahke pererahva peale. Näiteks soovis üks meie reisikaaslane lõunaks klaasikest värkelt pressitud apelsinimahla, mida pole seal majas enne vist kunagi küsitud- kõigil oma apelsinipuud aias- ei tulda selle pealegi, et sellise asja eest kuskil raha peaks maksma 🙂  Noormees, kes meid teenindas, oskas ootamatut soovi väga leidlikult lahendada- käis aias ära, tõi apelsinid ja köögis prouad pigistasid oma tugevate käte vahel apelsinist mahla välja.  Kõike saab, kliendile ei öelda ei 🙂

Lõunasöögi aeg on kella 12.00st – 14.30ni(umbes) ja selle aja sisse peaks planeerima peatuse, sest  pärast seda kuni õhtusöögini (umbes 19.00, mõni koht ka 20.00) on söögiasutused kinni.

Meie valisime lõunasöögi kohaks restoran “Encosta do Amial”´i.  Tee pealt näitas viit restorani, keerasime sisse ja sattusime kitsale  teele, mis peaaegu et püstiloodis viis mäkke. Koht oli super- söök väga maitsev ja nagu mainisin, pererahvas ääretult sõbralik. Portsud on muidugi hiiglaslikud ja oleks aidanud 1 praest nelja peale.

Peso de Régua on portveini ajaloos olnud oluline linn.

Nagu kaugemast ja lähemastki ajaloost teame,  on  Portugalil olnud hiilgeaegu, kuid  ka langusaastaid koos sõdade, majanduskriiside ja haigustega.  Samuti on viinamarjavälju räsinud haigused ning ei jätnud  Phylloxera  siin kandiski oma hävitustööd tegemata.

Douro oru portveinid olid juba 14 sajandil rahvusvaheliselt hinnas ning neid hakati matkima. Tekkis palju piraattootjaid,  kes  portveini nime all müüsid  viletsaid veine.

Portveini hea nime ja piraattoodangu eest hakkas võitlema mees nimega Marquês de Pombal, kes asutas 1756. aastal Peso da Régua´s  Douro oru veinidele ja põllumajandustoodetele päris omaette peakorteri, kust hakati reguleerima veinide hinda, tootmist ja mahtu. Sellega suudeti säilitada jookide tõsiseltvõetavus ja kvaliteet. Samal ajal alustati oru kaardistamist ning parimate quiantede veine hakati  eksportima. Maaregister, mis jagab aedadega kaetud mäenõlvad kvaliteediklassidesse (tähed A-st F-ni), on loodud pärast Teist maailmasõda.
Peso de Régua on suurim jõeäärne linn Douro orus ja kahjuks on ka siin 80-ndatel sooritud linna suhtes kuritegu ja täisehitatud koledaid betoonist kõrghooneid. Nagu me naljatasime, linna peaarhitekt tuleks sellise kuritöö eest vangi panna.

Kuna me ei olnud oma reisi planeerinud, siis saime hotellikoha ühesse taolisesse “kolemajja”. Kallis ei olnud- 55 eurot oli tuba vaatega jõele ja isegi välibassein oli hotellil, kuid siinkandis tuleks panus teha just nn.agriturismo hotellide ja pisikeste butiikhotellide peale. Need jäävad linnast väljapoole.

Hotell Columbano, vaade aknast:

Gurmaanile on  Peso da Régua tõeline paradiis, lisaks toredatele traditsioonilistele Portugali söögimajadele ehk tascadele, on siin ka moodsamaid söögikohti, kus pakutakse nn. New Portuguese Cuisine´i.

Piirkonna kõige kuulsam restoran on DOC ja see asub piirkonna järgmise väga olulise linna Pinhão lähedal.

Réguas soovitan soojalt restorani Castas e Pratos, mis asub vanas raudtee laohoones, mis nüüdseks väga moekalt restaureeritud ja kus on lisaks toredale köögile jalustrabav veinikaart- väidetavalt on neil olemas kõikide Douru oru tootjate veinid ja portveinid.

/pildid on tehtud välguta ja kiirustades, et mitte häirida naaberlaudu, seetõttu on piltidel halb kvaliteet/

Loe lisaks:

http://www.travelandleisure.com/articles/driving-portugals-wine-country

http://www.bbc.com/travel/story/20120111-the-changing-landscape-of-the-douro-river-valley