Paastu ajal on hea veidi  mõtiskleda pillava elustiili üle ja toiduraiskamine on kindlasti üks sellise elustiili  osa . Fergus Hendersoni kümme aastat tagasi ilmunud  “Ninast sabani”  tõi palju muutusi inimeste mõtlemises – ka restoranide menüüdes võime subprodukte ning “ninasid ja sabasid” üha rohkem kohata.

Aga täpselt samasugust mõtlemist nagu looma puhul, et patt on tappa looma ja sellest ära tarbida ainult sisefilee ja muu prügimäele viia, tuleks rakendada ka kalade, köögiviljade jms. puhul.

Sattusin lugema V. Poussoni, Barcelonas elava Prantsuse päritolu ajakirjaniku, mõtisklusi Barcelona mineviku ja oleviku suunal ja need tegid  kurvaks. Pealkirjaks “Hispaania on veel liiga rikas”. Pikin mõned tema mõtted  oma jutu sisse, et tuua sisse ka traditsioonide ja traditsiooniliste retseptide tähtsuse.

Vincent kirjutab:

Vaadake neid  kalu- ei, mitte neid “üllaid” liike, kes vaatavad teile vastu restoranide menüükaartidelt- huntahven, kuldmerikoger, hiidlest(tavaliselt küll külmutatud ja kasvandusest pärit), vaid neid nn. vaese mehe kalu-makrellid, sardiinid. Neid, mida sõid kuu lõpus raskes finantsolukorras Barceloneta* kalurid- grillitud sardiinid, makrell a la plancha, lisaks veel anšoovised, kergelt soolatud, head oliiviõli peale valatud, roosa küüslaugu õhukesed viilud, veidi  Jerez äädikat ja kõige otsa veidi chillit. Kõik koos luude, peade ja sisikonnaga.

Portugalis fileerib kalamüüja turul kliendile kala ära (kui soovitakse) ja pea ja luud antakse puljongi keetmiseks kaasa.

Koos El Bulli ja katseklaasides söögi serveerimisega, saabus kogu Hispaaniasse mood, et kalad taldrikul peavad olema kas kandilised või ümmargused- ei mingeid päid, luid ega nahkagi!  Kes tänapäeval enam kasutab Pepe Carvalho retsepte, kus õpetatakse ära tarbima kogu kala koos sisikonnaga. Barcelonas jääb restorane, kus vanade heade traditsioonide kohaselt terve kala sulle taldrikule pandi, üha vähemaks ja kaunilt kandiliseks lõigatud pisikese kalatüki hinnad üha tõusevad. Ja kogu selle tegevuse juures, on üks meeletu raiskamine- ära viskamine.  Ääreni täis jäätmekast annab tunnistust, et “osatakse elada”. Supermarketite lettidele pannakse müüki juba noaga ülekäidud kalad, lihad, köögiviljad- kaladel lõigatakse ära pead, veise karbonaadil kont, kapsal ja porrul kooritakse ära 2/3-lehtedest. Lisaks, vaatamata majanduskriisile Hispaanias, viskab keskmiselt iga inimene(sealhulgas imikud ja raugad) ära 63, 5 kilo toitu aastas. Ja tänapäeval pole vaja enam rääkida nälgivatest Aafrika lastest, Barcelona tänavad on täis kodutuid- nutavad, on näljas. Saksamaal on see 80 kilo inimese kohta aastas, ameeriklased viskavad 40%  ostetud toidust minema. Kohutav ju! Muide Euroopa Liidus läheb kaduma ehk visatakse ära 179 kilo toitu elaniku kohta aastas(siia on liidetud peale koduste majapidamiste ka kauplused, tööstused, restoranid etc)

Kalalett supermarketis- kalad on fileeritud, aga kus on pead, luud?

See on teema, millest võiks tundide viisi rääkida ja kalkuleerida millist ökoloogilist häda see tähendab, puudutada isegi moraali või täpsemalt selle puudumist ja oma osa on siin ka toiduainete tööstuse ja kulinaaria arengusuundadel ning oma osa  ka tänapäevastel retseptiraamatutel- need ei ole Fergus Hendersoni stiilis, mis õpetavad ja panevad inimesi mõtlema, kuidas süüa teha ja kuidas ökoloogiline olla. Ikka sips siit ja sips sealt, meil on produkte jalaga segada, elame rikkuses.

Mul ei ole täpseid andmeid Eesti kohta, aga kala koha pealt on mul küll hea meel tõdeda, et eestlane on eluaeg seda nn. meie vaeste kala armastanud- räime ja kilu ning pigem ära põlanud need peenemad kalad. Aga, eks seda järelemõtlematusest tingitud suhtumist, et ma söön ainult kalafileed, saab ikka palju kuulda. Samas meil  Eestis müüakse forellide ja lõhede luid, päid, kõhuääri eraldi supikoguna- sellist asja Saksamaal supermarketis ei kohta. Me ei ole Eestis seda asja nii käest ära lasknud kui lääneriigid- ehk on meil kergem ka normaalse ja läbimõeldud, raiskamiseta tarbimise juurde tagasi pöörduda.(ja enne see ära õppida, kui elu sunnib tagasihoidlikult trabima)

Kui nüüd endast rääkida, siis minul läks kõige rohkem äraviskamisele leiba ja saia. Nüüd nn kevadise maksapuhastuse ajal, kus me enamus toiduaineid ei tarbi, leib-sai sealhulgas, olen ma avastanud, et ma pole ka midagi minema visanud.  Ostan praegu oma toitu kas Biomarketist või väiketootjatelt, mis on jah, palju kallim, kuid samas kuna midagi ei lähe ka kaotsi-tundub olema mõistlik. Eks ainult enda käitumist ja ostuharjumusi saabki muuta. Maailma muutmiseks kahjuks puudub energia.

* Barceloneta- piirkond Barcelonas mere ääres, kunagi elasid seal kõige vaesemad( a la pidalitõbised ja kalurid)  nüüd on see prestiižikas elamurajoon.